Õpilasliit: koolide pingereast saadakse valesti aru, vajame paremaid!
Tervitame, et sarnaselt õpilasesinduste liiduga leiab ka haridus- ja teadusministeerium, et üksnes riigieksami tulemused ei anna täit pilti sellest, kui hästi kool õpetab. Samuti seda, et ministeerium asus katsetama senisest laiemat koolide võrdlemise metoodikat, vaadeldes õpilaste edasiminekut kolme aasta jooksul.
Sellele vaatamata on meedias taaskord pingeread, kus on koolide peamiseks võrdlemise aluseks eksamitulemused või sellest tuletatud näitajad, mis ei anna adekvaatset pilti kooli tasemest/headusest.
Sarnaselt ministeeriumiga leiame, et koole ei peaks järjestama pelgalt aritmeetilise keskmise järgi, nagu tegi seda näiteks Postimees, võttes aluseks koolide kolme aasta lennu (2014, 2015, 2016) panuste keskmise ja järjestades koolid keskmise põhjal.
Õpilase jaoks on hetkel kõige lihtsamini/kergemini kättesaadav võrdlusmaterjal meedia loodud pingeread, mis lähtuvad ministeeriumilt saadud andmetest ning mida võidakse valesti (kitsalt) tõlgendada.
Seetõttu on oluline võrrelda koole rohkema kui vaid eksami- või testimiste tulemuste põhjal. Sama kehtib lapsevanema, kogukonna ning kooli enda jaoks.
Eesti Õpilasesinduste Liit on väitnud juba aastaid, et koolide pelgalt eksamitulemuste järgi rittaseadmine on liiga ühekülgne, pinnapealne ning kitsas. Selliselt saadud tulemus ei kajasta reaalset olukorda koolides.
Ideaalne gümnaasiumite võrdlemise süsteem on selline, mis ei ole liialt kaldu testimise teel saadud tulemuste võrdlemise poole.
Väga oluline on kaasata pingerea koostamisese erinevaid kriteeriume, sealhulgas rahulolu kooliga, lisavõimalustega koolis jne.
Samuti on oluline võtta arvesse väljakukkumise näitajaid, koolilõpetamise ning tööturule sisenevate lõpetanute protsenti, kooli füüsilise keskkonnaga seotud tegureid (näiteks sportimisvõimalused, transport, koolitoit, õpperuumide seisukord, õppevahendite kaasaegsus ja kättesaadavus jne).
Hetkel on koolide pingerea puhul liiga suur rõhk testimisel ning muud olulised väärtused, mis üheskoos kombineerituna annavad n-ö hea kooli valemi, jäävad kõrvale.
Eeskujuks võiks võtta kõrgkoolide kvaliteedihindamise süsteemi, mis hõlmab nii sise- kui välishindamist.
EÕEL tervitaks sellist lähenemist, mis võtab koolide võrdlemisel eesmärgiks luua ülevaatlik, sisukas ja argumenteeritud koole, nende õppekeskkonda ja -kvaliteeti hindav ja võrdlev programm.
Riigi puhul on arusaadav, et soovitakse saada tagasisidet õppetööle tasemetööde ja eksamite kaudu, ent koolide taseme või “headuse” võrdlemiseks pole see piisav infoallikas. Sarnaselt eelpool kirjeldatule on vaja koguda koolide võrdlemiseks (ja seetõttu ka problemaatilisemate koolide väljaselgitamiseks) mitmekülgset infot.
Pooldame senisest oluliselt enam tegureid arvesse võtvat koolide võrdlemist, kuid tõdeme, et ka sellel on oma piirid ehk a taolisse pingeritta tuleb suhtuda kriitikameelega.
Osad koolid võtavad vastu vaid parimaid ning klasside lähtetase on seetõttu kõrgem, samas kui teistes koolides on õpilaste tase ebaühtlasem, sest need võtavad vastu erineva tasemega õpilasi.
Ka ministeerium tunnistab, et kui ühe kooli eksamitulemus on numbriliselt sama kui teisel, ei ole ta automaatselt teise omaga võrdne. Seal taga on palju rohkem tegureid, mis kooli headust hinnata saavad.
Kolme eksami tulemuse põhjal ei ole võimalik saada tervikpilti kogu õppetööst – kui pearõhk pannakse antud kolme aine edukale õppimisele, võivad tulemused teistes ainetes olla keskpärasemad või kehvemad, kuna neile ei anta samaväärselt tähelepanu või on neis ainetes õpetamise tase nõrgem.
Delfi ja Eesti Päevalehe arvamusveeb küsivad sel nädalal ekspertidelt, kuidas on nad rahul uue koolide pingeritta seadmise viisiga, mida tutvustasid haridusministeerium ja sihtasutus Innove. Indeks mõõdab, kui suur on konkreetse gümnaasiumi panus oma õpilaste edasijõudmisse. Selleks võrreldakse õpilaste põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite tulemusi.
