Mina õppisin Tartu ülikoolis 1990. aastate keskel. Olin pärit Tallinnast, elasin Tartus „erakas”. Võtsin õppelaenu, mis oli toona 1500 krooni. Vanemad toetasid. Ühe semestri sain ka õppetoetust, mis oli – kui õigesti mäletan – alla saja krooni kuus. Eks mul ka makaronide söömisest tekkisid tervisehädad. Ega see üliõpilaselu pole kunagi majanduslikult väga lõbus olnud.

Nüüd soovib haridusministeerium hakata alates tuleva aasta 1. septembrist maksma tudengitele, kes täidavad õppekava sajaprotsendiliselt, õppetoetusi. Tudengid, kes on pärit perest, kus sissetulek inimese kohta jääb alla suhtelise vaesuspiiri ehk alla 280 euro kuus, hakkaks saama 135 eurot õppetoetust. Kui palju õppetoetuse saajaid oleks?

Kui praegu makstakse õppetoetusi õppeedukuse alusel – 55 eurost õppetoetust saab 10 350 tudengit ehk 15 protsenti õppuritest –, siis tulevikus hakataks õppetoetusi maksma vaesematele. Oleme arvestanud, et õppetoetusi hakkaks saama 20 protsenti tudengitest. Kokku ligikaudu 16 000 üliõpilast. Praegu kulutab riik õppetoetustele aastas üheksa miljonit eurot, edaspidi oleks see summa vähemalt kahekordne.

Kas 135 eurot kuus on äraelamiseks piisav summa?

Arvestame, et tudengid saavad võtta ka õppelaenu 1917 eurot aastas. Jaotame selle õppeaasta kümne kuu peale ära, lisame veel 135 eurot õppetoetust ja saame 326 eurot kuus. See ei ole ju väike summa. Lisaks on võimalik näiteks suvekuudel töötada.

Praegu maksab riik kaugelt pärit tudengitele paarkümmend eurot kuus sõidutoetust. Kas see jääks alles?

Ei jääks. Probleem on selles, et sõidutoetuse saamiseks kirjutavad paljud tudengid end sisse mitte näiteks Tartusse kui oma tegelikku elukohta, vaid kuskile kaugele. Raha kulub ära, aga ei pruugi kuluda sinna, kus teda on kõige rohkem vaja.

Õppetoetuste eelnõus on kirjas, et nende määramisel arvestatakse leibkonna eelmise kalendriaasta tulu inimese kohta. Kujutame nüüd ette olukorda, kus tuleva aasta 1. septembril hakkab ülikoolis õppima noor, keda kasvatab üksikema. Praegu, aastal 2012, on emal veel töökoht, kuid aasta lõpus ta koondatakse. 2013. aastal, kui tudeng astub ülikooli, on ta ema ikka veel töötu ja perekond elab allpool vaesuspiiri. Kas selline tudeng hakkab saama kohe 2013. aasta septembrist õppetoetust?

Praeguste kavade järgi mitte. Arutasime tükk aega, kas õppetoetuste määramisel tuleks arvesse võtta leibkonna jooksev tulu või eelmise kalendriaasta deklareeritud tulu. Jõudsime järeldusele, et kui hakkame arvestama käimasoleva kalendriaasta jooksvat tulu, kaasneb sellega tohutu suur administratiivne töö. Lisaks võivad igakuised leibkonna sissetulekud olla väga kõikuvad. Eelmise kalendriaasta tulude arvestamine on kõige täpsem.

Aga kas siin ei või tekkida nõiaring: kirjeldatud juhtumi puhul, kus ema on jäänud töötuks, õppetoetust aga saada pole võimalik, on tudeng sunnitud õpingute kõrvalt tööl käima, mistõttu ta ei täida vajalikku punktisummat, ei kvalifitseeru õppetoetusele ka edaspidi ja peab hoopis maksma „trahvi” täitmata punktide eest, mida samuti ülikoolireform ette näeb?

Selline erandlik olukord võib tõesti tekkida. Aga selliste erandjuhtumite lahendamisega saab tegeleda ka ülikool ise: ülikoolireform ei kohusta ülikooli nõudma tudengilt osalist õppekulude hüvitamist täitmata ainepunktide eest, vaid annab selleks lihtsalt võimaluse.

… lubades ülikoolil nõuda tudengitelt, kes täidavad mitte 30, vaid näiteks 24 ainepunkti, täitmata jäänud kuue ainepunkti eest sisse õppetasu. Kas see tähendab, et kallimate erialade, näiteks arstiteaduse tudengid peaksid maksma täitmata jäänud punktide eest rohkem kui näiteks eesti filoloogid?

Jah. Aga taas kord, see on ülikooli enda otsus, ülikoolireformi eelnõu näeb ette lihtsalt seda, et tudengitelt, kes täidavad õppekava sajaprotsendiliselt – 30 ainepunkti ulatuses semestris –, õppetasu küsida ei tohi. Teistelt tohib. Ülikoolile kaasnevad ju lisakulud, kui tudeng ei läbi aineid, mis talle ette on nähtud, õigel ajal, vaid hiljem.

Rein Raud on öelnud, et ülikoolireformi suur nõrkus on, et ta soodustab ainekava formaalset täitmist, mitte tipptulemusteni jõudmist. Näiteks tudeng, kes kogub 30 ainepunkti semestris viletsale hindele, on õppemaksust vabastatud ja kui ta on pärit vaesest perest, saab ka õppetoetust. Tudeng, kes kogub 25 ainepunkti kõige kõrgemale hindele, peab aga viie täitmata jäänud ainepunkti eest „trahvi” maksma. On see arukas?

Meie ei käsi ülikoolil võtta õppeteenustasu tudengilt, kes täidab õppekava vaid 25 ainepunkti raames, kuid maksimumhindele. Iga ülikool saab ise otsustada, kas nõuab selliselt tudengilt kulude osalist hüvitamist või mitte.

Eelnõu ütleb, et õppetoetuse määramisel võetakse arvesse tulu leibkonnaliikme kohta. Kas leibkonna sissetuleku sekka arvestatakse ka õdede-vendade sissetulek? Näiteks kui ülikoolis õppival tudengil on noorem õde, kes käib tööl, siis eeldatakse, et õdegi peab teda ülal pidama?

Vaid juhul, kui alaealine või õppiv õde-vend elab koos vanematega, arvestatakse ka tema tulu leibkonna tuluks.

Kas õppetoetuste süsteem ei ole liiga jäik? Kui tudengi perekonna kalendriaasta tulud ületavad vaesuspiiri kas või viie euro võrra, siis üliõpilane järgmisel aastal enam õppetoetust ei saa. On see mõistlik?

Teoreetiliselt on võimalik riigikogu arutelu käigus seadust natuke paindlikumaks teha küll. Et näiteks tudeng, kelle tulu leibkonna liikme kohta on 320 eurot kuus ehk 50 eurot üle vaesuspiiri, võiks ka saada mõnekümne euro suurust õppetoetust. See on poliitiliste valikute koht.