Otsin naist ja vajan meest
Las segab arenemist ja arendamist - peaasi, et külarahva arvamuse huvides on normid täidetud. Aga ehk ei peaks üksteist ja ennast sedasi painama? „Poiss, millal sa naise majja tood?" küsib Meerapalus oma 40aastase pojaga koos elav ema. Ta on majas ainus naine olemisest väsinud. Naabrite pärimistest veel enam. „Eks vaata, kui sobiva leian..." on ka „poiss" nii pärimisest kui olukorrast väsinud, paneb traktorile hääled sisse ja põgeneb. Täpselt samal ajal uurib Tallinnas kontoriruumi kohvinurgas 30ndates aastates sõbranna teiselt samuti sajandat korda „noh, kuidas meestega seis on?" Kuuldes, et ikka ei seisa, visatakse lohutuseks õhku paar vürtsikat kildu meeste suunas, et säilitada mureliku teema juures lõbusam tuju.
Kustkohast küll leiaks selle, keda tahaks ka teist korda näha, kellele mõeldes tõuseks vererõhk ja kõrvaotsadki läheksid punaseks... Kui oleksin paariliseotsingul - ega minagi teaks, kustkohast. Julge sulega ajakirjanik Saara (Kati Saara Vatman) pihtis hiljuti, et kasutas sõprade eeskujul kuu aega kolme tutvumisportaali teenuseid. Esiteks avastas ta meestepoe asemel romula. Teiseks teda kardeti. Kolmandaks ei jõudnud kolme portaali peale kokku mitte ükski mees tegeliku kohtumise ega tegudeni. Tänu taevale, et mina pole üks neist meestepoe soodusmüügi toodetest!
Kaaslasepõud sõna ja teoga
Pruudi- või peiumure võib tunduda halenaljakas vaid neile, keda see ei puuduta. Eesti on armuvalus kontrastide maa, pruudid linnas, peiud maal. Vanemate põlvkondade puhul ehitavad peiud Soomet ja veel vanemate puhul on nemad lihtsalt surnud. Kuidas küll viia lõputu üksiklaste-pusle tükid niimoodi kokku, et Koit ja Hämarik teineteist leiaksid? Linnapreili ja maamees võivad tegelikult ju suurepäraselt sobida. Ainult et nad ei kohta teineteist kunagi. Jälle üks kevad läheb mööda üksinda, süda kalestub ja sugu jääb jätkamata. See teema puudutab aga Eesti rahvastiku üldisi protsesse.
Palgalõhe on sama nähtuse äraspidene väljendus. Mida on ema kapi taga ja traktoriroolis nohiseval matsil linnabeibele pakkuda? Eesti on tegelikult ju väike, distantsid olematud. Mees, sööda loomad ära ja mine pruudile linna külla! Või pühi tolm ja kutsu kaunitar värske õhu kätte tuulduma. Nüüd aga tulevad mängu sotsiaalsed erinevused, sest sotsiaalselt elulaadilt ollakse sattunud vastuollu, kus haridus määrab elufilosoofia ja elulaadi. Mida küll teha, et poisid ei pudeneks haridusvankrilt? Hariduse alal ongi lasknud poisid endale ära teha. Koolitükke lahendada ja hästi õppida ei keela lihaselisel machol ju mitte õel naisõpetaja - seda teeb poiste endi sisemine kiiks ... Kas meeste tümitamine algab juba lasteaias? Raamistamine algab küll juba sõimes. Sõim ise ju ka raamikujuline piiraja. Poisid surutakse raamidesse, mis on vastuvõetavad probleeme vältivale koolile. Ja nii kasvavad pehmekstambitud mehepojad, kellel pole enam iseloomu ega mehelikku julgust. Äkki on noormeeste koolist lahkumise põhjus protest feminiinse, näägutava kooli ja tüdrukute upitamise vastu - või ei oska meie pedagoogid poistega suhelda. Kool ei ole kasvatusasutus - haridustempel peaks olema -, lapsi kasvatatakse kodus. Paljudel poistel lubatakse kodus olla mugavad, kuid koolis tuleb olla kohusetundlik, siit tekivadki probleemid. Kool on väikese inimese töö, olgu tegemist poisi või tüdrukuga. Kuid peab arvestama poiste suhtelise ebaküpsusega võrreldes tüdrukutega vähemalt algklassides - ja paluks mitte võrrelda neid tüdrukutega, kes on juba looduse poolt alalhoidlikumad, kohusetundlikumad. Arvestada võiks soolisi iseärasusi, poisid vajavad rohkem vabadust. Paljuski on koolielu rajatud hirmule, mitte noore isiksuse vajadustega arvestamisele. Õpilaste omavaheline võrdlemine tekitab vaid asjatuid komplekse. Hilisküpselt avalduva potentsiaaliga hariduskõlblikud ei jõua oma tegelike annete ja eelduste kasutamiseni, sest nad langevad koolist välja. Hea seegi, kui hariduseta jäänu vähemalt verinoorelt kriminogeenseks lumpeniks ei muutu. On teine seal ematalus ega saa kunagi teada linnadaami olemasolust, igatsusest ega võimalustest.
Linnadaam ei kujuta ettegi, kui tegijaid tüüpe metsade taga leidub. Olukorda saab muuta „maamatsi" tegevust väärtustades, kajastades ettevõtlike inimeste tegevusi maapiirkondades. „Maamatsidel" on mehelikkust rohkemgi kui lõhnastatud linnapoistel, aga ühiskondlik arvamus hindab „pehmeid" väärtusi, millele maa-poissmehed ei vasta. Pehmod ruulivad. Ja nii muututakse alaväärsuse mõjul enesehävituslikult tuimaks, kaotatakse eneseusk ja mehelikkus, hakatakse jooma ning tulemuseks on ebakindel poissmees, kes ei suuda ka emale selgitada, miks ei ole temas oskust ja julgust naistega suhelda. Ühiskondlik ootus mehe suhtes on teadagi see, et mees oleks edukas, rikas ja mõjukas. Rikas mees pidavat isegi paremini seksima. Loogiline - kui mehes on kirge, on ta heas tujus ja terve. Tervist ei saa küll raha eest osta, kuid kui mehel on raha kui tema väärikuse mõõtühikut, on ta palju tervem ja oma juhuslikke erektsioonihäireidki saab ta ravida. Vindine ja manduv maamees ei pruugi teada saadagi, et tal mingid häired on - mida sa üksi ikka avastad.
Iga pähkli jaoks on kuskil tangid
Naine on südamega mõtlev mõistatus. Kui on suhtes, siis tahab üksi olla, kui aga üksi, siis ihkab suhet. Sellepärast me, mehed neid müstilisi olendeid armastame ja vajame! Paraku väärtushinnangud ei jäta poissmeestele maal võimalusi. Raha dikteerib ning külarahvas tahab, et oleksid normide järgi. Saamatu mehe retoorika kogub ühiskonnas aina tuure. Ihaldatud Tõeline Mees on nagu Jumal, kelle olemasolu paljud usuvad, aga näinud pole teda keegi. Naisõiguslased lajatavad serviti: „Eesti mehe arukus väheneb sama palju kui kehakaal tõuseb." Tõsi, on paare, kus naine on suhte mootor ja mees kaasalibisev mugavuspagulane - või olukordi, kus mees lihtsalt joob meeleheitest oma võimekuse maha ja sureb ikka lollina.
„Mehed on logardid ega vääri Eesti naisi!" - nii on sageli edukad naised mehi iseloomustanud. Need naised ei tunnista, et hoolimatu kriitikaga varjavad nad oma suutmatust leida partner: hakka veel luuserist isendit üle talve pidama - ei, pigem üksindus kui olla „tropimagnet". Seega uusimale vibraatorile uued duracellpatareid - vähem mõtteid ja tundeid ning üldsegi mitte hinge - sest karjääriredelil on tarvis aktuaalsete näitajate poolest rivaalidest ettepoole kerkida. Kas vibraator tunneb naise hinge kõige peenemaid vibratsioone - on see mehhanism teie südamesõber ja hinge teekaaslane? Tühja sest koos sõnalajaõie otsimisest, ei see toida ega eduta! Naised on ikka läbi ajaloo meeste kaudu niiditõmbajad olnud, sest nonde ihu on alati nõudnud oma osa - ja nii on see tõeline oinasugu, kes ei ole ussisoole vastu saanud, lasknud endaga teha, mida naissugu on tahtnud. Kuigi Eesti ühiskond ei väsi üksteise sildistamisest ja raamistamisest, normide määramisest ja neist erinevate maatasa tegemisest, tundub siiski, et paarilise-vajaduses on vastavalt loodusseadustele midagi kestvat ja tegelikku. Pole kahtlust, naised saavadki meheta hakkama, aga kas saavad edaspidises elus hakkama nende kasvatatud lapsed? Ja kui küsida üksikema lastelt, kas nad on ilma isata õnnelikud, siis... tegelikult ei maksagi küsida, tõtt nad ei ütle. Pole mõtet neile veel üks liigne kord haiget teha.
Tublid Eesti maamehed ei ole välja surnud. Meedia peaks maaelu kajastades neid rohkem tutvustama ja seeläbi tunnustama. Mehelikkus on midagi enamat kui lihtsalt macholikkus, see omandatakse eeskujude kaudu, nagu naiselikkuski. Kui noored eesti maamehed hakkaksid ka ise uskuma, et neis on palju väärtuslikku, mitte ei valiks viha tundes enesehävitusteed, siis ei sulguks nad enam endasse ega jääks ema põlle tagant üles leidmata.
