Ott Pärna Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht
Kunagi visandas Arengufond Eestile kujundlike nimedega stsenaariume: Põhjatäht, Lõuna-Soome, Seisev Vesi. Kuhu me jõudnud oleme?

2007 tegime esimese Eesti konkurentsivõime uuringu. Ilmselgelt rakendus tollastest stsenaariumidest kõige tumedam, Looduslik Valik. Teine kord tegime stsenaariume Eesti kasvuvisiooni töö raames. Mis on Eesti loomulikud arenguteed, arvestades välisturgude konteksti? Tundub, et neljast stsenaariumist hakkab realiseeruma lõunasoomestumine. Oleme põhjamaade seas noorem vend, kes teeb odavamat ja lihtsamat asja. Edukate naabrite firmad annavad meile tööd ja hõivet, mis on hea, aga suurt lisandväärtust meile ei jäta. Edukamad stsenaariumid, nagu Hansa Liit II ja Skype’i-saar, tähendavad keerukamat majandust, rohkem maailma tundvat ühiskonda, maailmatasemel haridust – me peame milleski olema edukatest naabritest paremad ja tootlikumad. Hansa Liit II stsenaarium tähendaks, et Läänemere ümbruse suhted on harmoonilised ja koostöö on tugev, aga majandus on ühtlasi keerukam, kuid põhjamaadega hästi lõimunud. Skype’i-saar tähendaks, et Euroopa ja Läänemere ümbrus on protektsionistlik – seda olulisemaks kujunevad suhted kaugemate turgudega kas Aasias või mujal ja seal teatud nišivaldkondades läbilöömine. Ühelt poolt meile praegu tundub, et meil on väga ekspordipõhine majandus, aga kui hakkad sinna sisse vaatama, siis sada ettevõtet annavad poole ekspordist, 200 ettevõtet juba 70 protsenti ja suures osas on see välisinvestorite omanduses. See, kes maailma tunneb, on tegelikult välisinvestor, mitte eestlane. Kuidas eestlase silmavaadet laiemaks saada, on üks põhiküsimusi. Siin on oma roll meedial: kas kirjutatakse sellest, mis Eestis toimub, või ka sellest, mis toimub Hollandis, Taanis, Peterburi alal? Singapuris ja Hongkongis kirjutatakse lehtedes kogu Kagu-Aasiast. Teine pool on haridussüsteem. Kui Eesti poisid ja tüdrukud õpivad Eesti professori käe all, siis on selge, et tööd ja äriplaanid, mis nad teevad, on Eesti-kesksed. Ent kui Peterburi, Kopenhaageni ja Stockholmi noored õpivad koos Eesti noortega, siis on selge, et nad teevad juba kursusetöid rahvusvahelistel teemadel, saavad võrgustiku, neid õpetab välismaise taustaga õppejõud. Samal ajal on meil hariduse alal eesmärgiks, et ainult kaks protsenti tudengeid oleksid välismaised. Kui me tahame majandust muuta rahvusvaheliseks, siis peab ka sisendiga midagi tegema. Kui vaadata Austraaliat, Inglismaad, Singapuri – seal on 25 protsenti välistudengeid. Rahvusvaheliseks peetakse teatud maa kõrgharidust siis, kui välistudengeid on vähemalt 10 protsenti. Praegu on 1200 välistudengi ringis. Peaks olema vähemalt 12 000 välistudengit.

Kõigile meeldib rääkida

Aasiast, aga paremad tulemused tulevad hoopis sealt, kus Eesti on juba tuntud: Vene turist tuleb aastavahetuseks siia.
Oma looduslikud eelised tuleb ära kasutada, see on selge. Hotellis ööbimine ja restoranis söömine on mõlemad väikse lisandväärtusega tegevused. Eks kauged turud on keerulised ja Eesti ettevõtted liiga väikesed, et seal läbi lüüa. Start-up-firmasid vaadates on valdav osa neist IT-põhised. Kui me aga oma IT-edulugu eskaleerida soovime, siis sellest, et meil lõpetab praegu umbes 350 inimest aastas kooli IKT-erialadel, on ilmselgelt vähe, kui sektor arvab, et 6000 on puudu.
Kui hakata noortele rääkima juttu, et hakaku nüüd kõik insenerideks või IT-meesteks, siis on üsna hästi ette aimata, et nad ütlevad: mul pole selleks eeldusi. Kas me peaksime hakkama andetuid inimesi programmeerijaks koolitama?
Lasteaednikud ütlevad, et väiksed lapsed on kõik loovad, iseasi, mida koolisüsteem nendega pärast teeb. Väidetavalt teeb meil matemaatika riigieksamit vähem inimesi, kui pärast läheb kõrgkooli tehnoloogiaerialasid õppima. Siis tekib küsimus: miks pole matemaatikaeksam piisaval tasemel kohustuslik, et ta võimaldaks insenerialasid õppida? Reaalainete õppimine peaks olema elulisem, matemaatika tuleks panna konteksti.
Kui sa küsid ühte asja, mida peaks Eestis tegema, siis ma kalduksin panustama pedagoogika arendamisse. Kas pedagoogid tõesti suudavad ainetevahelisi seoseid luua, aineid eluliselt anda ja õppes tehnoloogiaid kasutada? Nemad ju vormivad meie inimesi lasteaia ja kõrgkooli vahel. Üks saksa tüdruk, kes siin keskkoolis käis, imestas, et siin on tunnikontrollis vaid küsimused selle aine kohta, mida sa parajasti õpid. Aga Saksamaal võib sul füüsikas olla 11.–12. klassi töö, kuid selles võidakse küsida ka 9. klassi matemaatikat. Ühesõnaga, sunnitakse neid asju omavahel seostama. Tallinna ülikooli endine rektor Rein Raud küsis kord: kumb oli enne, kas Leonardo da Vinci või Jüriöö ülestõus? Meil õpitakse lõike. Soomlased panid Helsingis Aalto ülikooliks kokku kolm ülikooli – tehnoloogiaülikooli, disaini- ja kunstiülikooli ning majandusülikooli – just sel põhjusel, et poolvägisi luua ainetevahelisi seoseid. Sellele eelnes neil päris huvitav magistritaseme pilootprojekt International Design Business Management, kus nad võtsid igast kolmest koolist paarkümmend inimest, õpetasid disainerile majandust ja tehnoloogiat, tehnoloogile disaini ja majandust ning majandusinimesele disaini ja tehnoloogiat. Teine pool oli see, et neile anti kätte reaalne tööstusprojekt – Kones, Suuntos, Fiskarsis. See osutus nii edukaks, et nad otsustasid laiendada selle koolideüleseks koostööks – Aalto ülikooliks. Kui maailmas lähevad trendid selles suunas, siis mis meie vastu paneme? Sellest eriti ei räägita.
EKA maja lasti meil kokku lükata, irooniliselt võttes peaks nad nüüd teistesse koolidesse ulu alla saatma.
Kui seda teha, siis peaks seda tegema organiseeritult ja eesmärgi üheselt välja ütlema.
Mõni ettevõtja ilmselt peab kunstiakadeemikuid märsilohistajateks, presidendi vastuvõtuks aga tellib oma naisele ehtekunstnikult uued kõrvarõngad.
Ma olen disainivaldkonnaga tegelenud ja tean, et selle hind toote omahinnas on keskmiselt umbes 10 protsenti. Aga lõpphinnast annab see kuni 90 protsenti. Disainerite liit räägib viimased 15 aastat, et töösturid ei saa aru, miks nad peaksid disaini kasutama. Disainerid ei oska tööstusega suhestuda, sest nad on kõik õppinud oma kastis. Kui noores põlves ei lävi, siis ei lävi tulevikus ka. Eestis on stereotüüpne, et meil on mingi „agade ühiskond”. Probleemist justkui saadakse aru, kuid siis selgub mingi „aga”, mille tõttu jääb suur osa mõistlikke asju tegemata. Singapur ja teised riigid, keda eeskujuks toome – kui neil on selge, mis tuleb teha, siis need asjad tehakse järjekindlalt ära. Selle poolest nad erinevadki.
Üldiselt ei saa majandus olla keerukam ja ühiskond rikkam kui seal pakutav haridus. Kui sa tahad viia majandust viie rikkama hulka, siis peab ka haridus olema viie parema seas. Olen ka ise Singapuri valitsemiskoolis õppinud: endine ÜRO peasekretär Kofi Annan oli seal aasta aega professor. Singapuri varjatud eesmärk on õpetada naaberriikide järgmise põlvkonna valitsejaid, riigil oleks naabermaades oma võrgustik.

Hariduses öeldakse: andke rohkem raha, siis me teeme! 

Ja kui tuleb rohkem raha, siis ehitame veel paar uut õppehoonet.Järgmises euroraha tsüklis võiks kogu raha panna välisprofessoritele, täita koolid rahvusvahelise kompetentsiga. Ega kõrgharidus ühtlaselt rahvusvaheliseks ei muutu. Ikka on keele ja kultuuriga seotud asjad, mis tähendab, et tehnika ja majandusega seotud alad näiteks peaksid minema tunduvalt rohkem rahvusvaheliseks. Kui me võtame Rootsi Umea disainikooli: paar-kolmsada inimest, 500 kilomeetrit Stockholmist põhjas, magistritaseme tudengitest on üle poole väljast ja ka professoritest üle poole välismaalt. Ülejäänud maailmale täiesti tundmatust piirkonnast pärit lõpetajad konkureerivad Londoni kuningliku kunstiakadeemia tudengitega, et saada BMW-sse ja mujale disaineriks.
Eestis võiks ka mõelda, kas saaks teha kas või ühe kooli või ühe eriala, kus oleksime tõesti pildis – Euroopas esimese paari valiku seas. Kui me teeksime ühe kooli, instituudi või teaduskonnaga pilootprojekti, siis näeksime ka ära kõik oma väljakutsed, mis puudutavad kolmandatest riikidest tulijatele elamislubade väljaajamist või välisõppejõudude abikaasade ja laste tegevusega seotud küsimusi. Näeme oma vead siis selgelt ära ja saame korda ajada.
Esimene ametiaeg Arengufondis hakkab läbi saama. Kas kandideerid ka järgmiseks?
 Mul on käes elu kõige aktiivsem aeg, mida niisama veeretada ei taha. Kui me lepime kokku, mis on ambitsioonikad eesmärgid, mida võiks ära teha, siis on asjal jumet. Selge see, et Eestil on vaja kedagi, kes seire poole pealt uusi võimalusi avab ja avalike arutelude käigus debatti peab ja esitabki teinekord raskeid küsimusi.
Arengufond on Eestile omamoodi innovatsioonilaboratoorium, kus riik saab katsetada mingeid teemasid, mis ei mahu ühe või teise ministeeriumi alla, on keerulised jne. Meil on praegu ka Eesti kõige suurem start-up-firmade portfell ja riskikapitali fondi juhtimine on kümneaastase tsükliga töö. Ka Arengufond ise on pikemaajalisem töö: soomlaste analoog Sitra on üle 40 aasta põhjanaabrite tulevikusuundasid seadnud.
Valikuotsus järgmise juhi kohta peaks langema veebruari keskel.

Eluloolist
Ott Pärna
Arengufondi juhatuse esimees

Sündinud 30.1.1976 Tallinnas
1998
Eesti–Ameerika ärikolledži bakalaureusekraad rahvusvahelistes majandussuhetes
1998–2003
Balti Fonolukk OÜ juhatuse liige
1998–2000
Datel AS-i müügijuht
2000–2001
Lõuna-Taani ülikooli majandusmagistriprogramm
2001
Tallinna tehnikaülikooli avaliku halduse magistrikraad
2001–2003
majandusministeeriumi innovatsioonipoliitika ekspert
2003
Tallinna tehnoloogiapargi Tehnopol käivitaja
2003–2004
doktoriõpe Sussexi ülikooli majanduskoolis (Suurbritannia), doktoritöö kaitsmisel  
2007–…
Eesti Arengufondi juhatuse esimees
2011
Singapuri ülikooli Lee Kuan Yew’ valitsemiskooli tippjuhtide programmi diplom

Aktiivne harrastussportlane, noorte- ja rahvasporti edendava MTÜ Spordiaasta käivitaja