Oudekki Loone: Edgar Savisaare suurim süü on täna see, et ta on aastaid olnud tavalisest inimesest hooliva poliitika garant
Kujutlegem, et prokuratuurile see ei meeldi ja ta esitab linnapeale kahtlustuse suvalises kuriteos, mis natuke seostub linna asjadega. Eesti kriminaalmenetluse seaduse kohaselt võib kohus määrusega eemaldada linnapea ametist. Seda määrust saab iga nelja kuu tagant pikendada ja pikendamisi edasi kaevata ei saa. Linnapead saab nii hoida valitsemisest eemal kogu valimistevahelise perioodi jooksul. Alternatiivne poliitika jääb ellu viimata, sõltumata sellest, et kohtuprotsessi pole peetud ja süüdistuste tõesust pole kaalutud. Demokraatiast on jälle loobutud, sest kohtuvõim otsustab, kuidas võib poliitikat teha ja kuidas mitte.
Edgar Savisaare juhtum on just niisugune. Prokuratuur ja kaitsepolitsei on saavutanud olukorra, kus kohtuvõim on rakendatud nende poliitilise vaadete teenistusse. Loodi situatsioon, kus tugeva visiooniga poliitik eemaldati kõigilt positsioonidelt, kus ta saaks heita kinda kehtivale neoliberaalsele idealistlikule poliitikale: rääkida sellest, et riigi majanduspoliitika võiks lähtuda eesmärgist, et igaüks, kes tahab tööd teha, seda ka inimväärse palga eest saaks teha, ning et keegi ei põgeneks väikese sissetuleku eest naaberriikidesse. Rääkimata muidugi sellest revolutsioonilisest tõdemusest, et venelased on ka inimesed ning Eesti võiks viimaks ometi lõpetada häbiväärse „halli passi“ režiimi. Välismaise suurkapitali pooldajad hõõruvad käsi: üks poliitiline lahing on jälle võidetud.
Millest siis kohtus rääkima hakatakse?
Eesti kohtusüsteemi on järele jäänud „suur kalastamisprotsess“, mis algab tuleval nädalal. Prokuratuur on kohtusse toonud kõik võimaliku, mida nad aastate jooksul on härra Savisaare kohta kogunud, lootes, et äkki kuskilt midagi näkkab. Võib-olla läbi ja lõhki uuritud Šveitsi fondist, mille juhtumi oleks võinud juba 2013. aastal kohtusse viia, kui vaadata, kuidas uurimine on toimunud, aga ilmselt prokuratuur ei julgenud, vaatamata ligi 60 tunnistaja ülekuulamisele ja nii Šveitsist kui Austrias laekunud infole. Viimastest selgub muuhulgas ka, et Edgar Savisaar ei ole mainitud fondis kasusaaja, tema ainus tulu on seotud tasuga raamatute „Tõde Eestist“ kirjutamise eest. Muuhulgas, ettekujutus, et härra Kofkin võiks anda 200 000 eurot altkäemaksu selleks, et Tallinnasse püstitada mõned vorstiputkad, on äriliselt natukene naeruväärne mõte ka. Need lihtsalt ei teeni nii palju kasumit, et seesugusel tehingul mõte oleks. Ühesõnaga, üksi liiga kidur kala, aga supiks kõlbab küll.
Kõige värvikam kala on arvatavasti seotud härra Villu Reiljaniga. Mitte sellepärast, et ta ühe salvestuse kohaselt palus 2014. aasta lõpus Edgar Savisaare abi, et see uuriks Nõmmel ehitatavat maja, mille Tallinna linn oli nimetanud ebaseaduslikuks ja projektile mittevastavaks. Savisaar ütleb tolles salvestuses selgelt, et „ära mind küll täna“. Hiljem selgub, et ei ole ka põhjust, Tallinna linn saadab juunis 2015 Sihi 108 maja omanikele lammutuskorralduse, millel on ka Edgar Savisaare nimi. Linnaametnike ülekuulamisprotokollidest ei nähtu, et Savisaar oleks üldse kuidagi selle maja suhtes midagi ette võtnud.
Linn ja linnapea käitusid Nõmme miljööväärtusliku keskkonna huvides, mitte rikaste ettevõtjate ja nende sõprade huvides. Pealtvaatajale jääb segaseks, kus korruptsioon peaks olema. Kala teeb seekord värviliseks mitte Savisaare, vaid Reiljani isik. Viimasel on ju jätkuvalt katseaeg seoses maadevahetuse kriminaalasjaga. Kui nüüd teda peaks näiteks altkäemaksu pakkumises süüdi mõistetama, siis läheb automaatselt täitmisele ka varasem karistus. See tähendab muidugi, et härra Reiljan on prokuratuuri surve all, mõtlemaks, kas tuleb kohtus rääkida midagi prokuratuurile ebameeldivat. Kas härra Reiljan muudab kohtus oma tunnistusi? Kas ta jääb enesele kindlaks ja usub Eesti kohtusüsteemi õiglust? Kas ta väljub sellest protsessist siiski vaba mehena?
Muuhulgas, ka teiste juhtumite puhul kinnitasid linnavalitsuse ametnikud ülekuulamisel, nagu avaldatud protokollidest nähtus, et Tallinna linn töötas nagu linn ikka ja linnapea ei survestanud kedagi vahetama kinnistuid Kadriorus (Tederi juhtum) või sekkunud Kultuurikatla hankesse (Tuulbergi juhtum). Ettevõtjatel on ikka huvisid linnas toimuva kohta ja nad ikka püüavad neid huvisid väljendada, nii avalikkuses kui ka eravestlustes. Kadrioru kinnistute vahetust ei toimunud. Keskerakond härra Tederilt laenu ei saanud. Keskerakond tellis tõepoolest härra Pettai juhitud ettevõttelt reklaamikampaania ega süüvinud liiga palju sellesse, kuidas härra Pettai oma ettevõtet juhtis. Juhtis nii nagu paljud teised, võttes tööde teostamiseks laenu, teades, et kliendid (Keskerakond, kuid mitte ainult Keskerakond), pärast nende tööde eest ka maksavad. Pettai ei ole kunagi olnud Keskerakonna käpiknukk või rahakassa, ta on ettevõtja, kes on reklaamikampaaniate eest kasumit teeninud.
Härra Tuulberg tõepoolest vaidlustas Kultuurikatlaga seotud ühe hanke, sest seal kuulutati võitjaks pakkuja, kes oli esitanud võitmiseks valeandmeid. Nii Kultuurikatel kui tellija hiljem kinnitasid seda, tühistasid võidu - ja kõrvaldatud ettevõtjad isegi ei protesteerinud, sest rikkumine oli ilmne. Ehitusettevõtja Tuulberg kohtus 2014. aastal aga ka härra Savisaarega, kes soovis oma koju Hundisilmale tellida saunamaja ja basseini. Enne seda oli ta, enda sõnade järgi purjetamisega seotud kuludeks, pangast välja võtnud sularaha. Sellest rahast ta härra Savisaarele muidugi ei rääkinud, sest Savisaart ta purjetama kaasa võtta ei plaaninud. See lugu ei tundu isegi enam kala, vaid 17. sajandi võltsmerineitsi, kus on kala ja ahv omavahel kokku õmmeldud.
Härra Kofkinit, tundub, nagu süüdistataks peamiselt selles, et ta on Edgar Savisaare sõber. 2014. aasta Hispaania reisil olles tekkis Edgar Savisaarel tõepoolest vajadust kiiresti Eestisse tagasi tulla – muuhulgas arvatavasti selleks, et Jüri Ratase ja Kadri Simsoniga arutada, kes peaks olema erakonna peaministrikandidaat. Härra Kofkin palus oma töötajatel kiiresti need piletid organiseerida, härra Savisaar tasus nende eest sularahas, nagu asjaosalised ise on ütelnud. Harju maakohtu eeluurimiskohtunik on oma määruses ka tõdenud, et selles episoodis puudub isegi kahtlustus kuriteo toimepaneku kohta. Seejärel ilmus täiendatud kahtlustus, mille kohaselt härra Kofkin olevat 2014. aastal härra Savisaarele kinkinud kalli maali ninasarvikust. See maal oli muidugi hoopis neli aastat varem 60. juubeliks kingitud; pakk, mis uurijate droonipildile jäi, sisaldas hoopis torti. Siis leiti viimane kalake – linnapea Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonis kajastatud laen härra Kofkinilt. 2015. aasta detsembris andis härra Kofkin härra Savisaarele nimelt laenupikendust. Kuid – see oli ajal, kui härra Savisaar oli juba linnajuhtimisest kõrvaldatud.
Linna teavituskampaaniate, viimase, kuid mitte vähemolulise kalaga, jõuame taas situatsiooni, kus osutub, et kõike, mis avalikus ruumis toimub, ei saa seadusandlusega reguleerida. Kui peaminister annab intervjuu, siis see on tema reklaam. Kuid peaministril on ka kohustus avalikkust oma tegevusest teavitada – muidu ei ole valitsemine läbipaistev. Eesti õigus just seetõttu ei keelagi poliitikutel ega avalikel ametnikel osaleda teavituskampaaniates, isegi enne valimisi. Vastasel korral lihtsalt on alati eelistatud need, kes on parasjagu võimul, sest neid näeb vähemalt uudistes. Hiiu staadioni ja Tallinna maratoni reklaamid, kuigi seal esinesid poliitikud, reklaamisid siiski reaalseid üritusi, mida linn korraldas – ja edukalt, näiteks 2013. aasta Tallinna maratonil oli rekordarv osalejaid. Praegu on tegemist olukorraga, kus kõige õigem on, et hinnangu annaks valija, kas seesugused reklaamid on olnud mõistlik teavitamine või mitte. Teine võimalus on keelata seaduslikult vahetult enne valimisi igasugused teavituskampaaniad, poliitarutelude saated ja kõik muu taoline, et mitte olla liigselt hallis alas. See vajab aga eraldi arutelu – ja ei puutu kuidagi Edgar Savisaare tänasesse süüdistusse.
Mis saab edasi?
Eesti kohtusüsteem, kus 98% juhtumitest lõpeb prokuratuuri võiduga, on ennast siiski mõnel korral ootamatust küljest näidanud. Pronksiöö protsessis süüdistatute süüdimõistmist nõudis peaaegu kogu Eesti ajakirjandus, mõned poliitikudki, hoolimata sellest, milliseid tõendeid konkreetsete tegude kohta on. Kui mehed õigeks mõisteti, püüdsid konservatiivsed-rahvuslikud poliitikud seadust muuta nii, et kohtul teinekord enam konkreetsete tegude jaoks poleks tõendeid vajagi ning ebameeldivaid poliitilisi vaateid esindavad meeleavaldajad saaks lihtsalt kinni panna. Kaur Kenderit ründasid kõik, kes aravavad, et karistusõigus peab kaitsma moraali, mitte karistama konkreetseid tegusid. Taaskord: inimesed, kes teevad midagi, mis Eesti isehakanud eliidile ei meeldi, tuleks vangi panna või siis võiks vähemalt kohus ütelda, et nad on milleski süüdi.
Edgar Savisaare suurim süü täna on see, et ta on aastaid olnud tavalisest inimesest hooliva poliitika garant. Ta ei ole lasknud ennast mõjutada õhtusöökidel „tähtsate“ inimestega, ei arva, et Berliin või Brüssel, Moskva või Washington teaksid paremini, mis on Eesti inimeste huvides, kui Tallinn. Ja ma arvan, et vaatamata algavale kalaprotsessile ning selle tulemusele, jääb Edgar Savisaar niisuguseks garandiks.
Teistsugune poliitika on võimalik. Ka Eesti saab liikuda täistööhõive poole (me ekspordime töötuid, peamiselt ühte naaberriiki), ka Eesti saab olla läbirääkijaks rahuprotsessides, ka Eesti saab kõigi naabritega hästi läbi saada, ka Eesti ei piira inimeste õigusi nende emakeele alusel. Tasuta ühistranspordist kõnelemata.
