Pariis Foto: Christian Hartmann, REUTERS

Indrek Tarand võttis meeleavaldusel korraldaja loata sõna ja lohistati jõuga lavalt minema.

Florian Hartleb sattus meeleavaldusele, mille sisu oli talle vastuvõetamatu, kus ta tundis, et see on suunatud temasuguste tavaliste inimeste vastu, kellel võimu ei ole, vihastas ja nimetas meeleavaldajaid fašistideks (sest arvatavasti sellisena talle kasutatud retoorika näis). Meeleavaldajad vastasid kah vihaga ning saatsid Hartlebi rüseluse teel minema.

Tegelikult ei juhtunudki midagi.

Ei, Eesti meeleavalduste kultuur ei ole „alatiseks muutunud“. Gaypride’i on füüsiliselt rünnatud, sinna samasoolisi inimesi halvustavate plakatitega kohale tuldud, anarhistide sotsiaalkeskuses on tulnud sõna otseses mõttes võidelda „valge ülemrassi“ teooriat pooldavate vägivaldsete sissetungijatega, pronksiööl visati sisse aknaid, Reformierakonna kontori välisseinale on kirjutatud „jätke raha postkasti“. Meeleavalduste segajaid on ennegi minema lohistatud, korraldajate poolt või politsei poolt. Meeleavaldajaid endid on ka minema lohistatud.

Lihtsalt Eestis ei ole kaua aega suuri poliitilisi rahvakogunemisi olnud, ning varasemad olid ka pigem rõhutud gruppide, venelaste ja prekariaadi eest seisjad või Iraagi sõja vastased patsifistid. Nii tulebki liberaalidele ja rahvuslastele üllatusena, et sõnu tegelikult kuulatakse, neile reageeritakse, kaasaelavalt või sõimates, käsi plaksutades või kallale tulles.

Maria Kaljuste hirm, et „nüüd tulevad Eestisse ka vägivaldsed antifad“, on alusetu ja mõttetu. Antifad on juba olemas ja valmis fa-dele nende enda mõõduga tagasi mõõtma ning „vastumeeleavalduste“ korraldamine on demokraatiale ainult kasulik.

Meeleavaldused ja vastumeeleavaldused

Kui kodanikud meeleavaldustele ei reageeriks ja need toimiksid vaakumis, siis oleks tegemist näitemänguga või jalgpallifännide kogunemisega: millegagi erasektoris, millel avalikkuse muutmisse pole asja. Avalikus ruumis toimuval on kõigil õigus sõna sekka ütelda ning hea, kui üteldakse. Siis on meel päriselt avalikuks saanud.

Sõna- ja koosolekuvabadus tähendab seda, et riigil ei ole õigust keelata arvamuste levitamist ning inimeste kogunemisi nende arvamuste väljendamiseks. See ei kaitse arvamuse avaldajat teiste kodanike reaktsioonide eest. Kui 1988. aasta Bolognas, Itaalia ajaloolises vasakpoolsuse keskuses, püüdis üks neofašistlik partei oma koosolekut pidada, siis tuli tänavale kümneid tuhandeid inimesi, kes seisid koosolekumaja ees ja vilistasid. Nii kõvasti, et koosolekupidamine muutus võimatuks. Bologna elanikud lihtsalt ei tahtnud neofašiste oma linna. Massiline vilistamine ei ajanud seda parteid mitte ainult ära, vaid ka kinnitas, et neofašistid ei saanud kõnelda „rahva nimel“, sest vilistajaid oli ilmselgelt rohkem.

Meeleavalduse üks oluline roll ongi näidata, kui palju on inimesi, kellele mingi probleem korda läheb või kes mingit lahendust pooldavad. Terava sõnumi puhul toob see aga kohale ka inimesed, kes on esitatu vastased. Lihtsalt seepärast, et näidata „teisi on ka“, et saaks visuaalselt mõõta, kas kellelgi on üldse õigust „rahva nimel“ rääkida ja kui siis kellel.

Igaüks, kes midagi selget ütleb, peab arvestama, et on inimesi, kellele see sõnum sugugi ei meeldi. Kuid mida vägivaldsem sõnum on, seda tõenäolisem, et vastus tuleb samuti vägivaldne. Kas samas ulatuses, või natukene enam, nii nagu konflikt ikka üles kerib. Kui nõuda „plats puhtaks“, pühime mõned inimesed luuga prügikasti, siis võivad need inimesed lihtsalt ette enesekaitseks juba luua haarata. Eriti siis, kui sul on ajalooline või isiklik kogemus, et sõnad ei jää ainult sõnadeks, vaid päriselt on laagrid ja piinamised.

Kui sinu linn on Teise maailmasõja ajal saanud kuldmedali militaarse vapruse eest fašistide ja natsidega võideldes (nii nagu Bologna on saanud), siis on väga tõenäoline, et sa võtadki partisanidest eeskuju, teades, et „vana vaenlast“ ei saa rahumeelselt ümber veenda, nendega saab ainult sõda pidada või vait hirmutada.

Kuidas vältida kodusõda?

Üks minu ametikaaslane riigikogust ütles mulle eravestluses Eesti meeleavalduste võimaliku suureneva vägivalla nõiaringi sattumine kohta, et „parem õudne lõpp, kui lõputu õudus, kui muud ei ole võimalik, las siis tuleb kodusõda“. Tegelikult Eestis muidugi midagi nii teravat ei ole, valdav enamik inimesi on praegu rahuliku arutlemise lainel. Kõik konservatiivid ei ole fašistid, kõik sotsialistid ei ole stalinistid, ja mõnikord on liberaalid kah fašistid või stalinistid – meetodilt. Mõned ideoloogiad saavad koos eksisteerida, kuigi kõik ei saa. Siiski, demokraatia nõuab pluralismi ja pluralismi on vastandlike vaadete kokkupõrked olemuslikult sissekirjutatud. Seega on vaatamata praegusele rahule oluline läbi mõelda, kuidas korraldada meeleavaldusi ja vastumeeleavaldusi viisil, mis väldiks vägivalla asjatut eskaleerumist ka tulevikus.

Esiteks, riigil on kohustus meeleavaldajaid kaitsta. Riigil on jõumonopol, kui riik ei ole fašistlik, siis ta kaitseb mõttepluralismi. See tähendab, et registreeritud meeleavaldust peab tasuta turvama politsei, vastavalt ohuhinnangule. Vastumeeleavaldustel peab laskma toimuda, ainult jälgima, et viha üle ei keeks. Mõnevõrra võivad olla erandiks valimiste kihutuskoosolekud, kus riik peab tagama, et kõik valimistel osalevad poliitilised jõud saaksid avalikke koosolekuid pidada, ilma vahelesegamisteta, meeleavalduse korraldajal on õigus valida, kes sõna saab ja kes mitte. Kõik jõud peavad võrdselt saama korraldada avalikes paikades üritusi (ja ei tohi lubada seda, et mõne erakonna või liikumise ürituste ajal on millegipärast avalikes ruumides alati „koristuspäev“ - kogemus Eesti valimistelt).

Teiseks, igasugune rahumeelne protest peab olema lubatud, ka siis, kui see „tavaelu häirivalt mõjutab“. Autostumise vastast meeleavaldust Tallinnas tipptunnil Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul peab saama korraldada, ilma, et korraldajad peaksid müstilisi „kulusid“ kinni maksma. Väljakõnde töökohalt, toetusstreike, majandus- ja sotsiaalpoliitikat muutvaid streike peab saama korraldada, ilma repressioone kartmata. See aitab kaasa probleemide lahendamisele seal, kus on nende süda ning vähendab vajadust pidada ideoloogilist sõnasõda Vabaduse väljakul.

Kolmandaks, kõik karmid meetodid, solvangutest vägivallani, võiks reserveerida endast tugevamate vastu kasutamiseks, nende suunas, kellel on päriselt võim ja otsustusõigus, ja ainult juhtudeks, kus ükski mõistlik demokraatlik meetod tulemusi ei anna. Tavaliste kaaskodanikega mittenõustumiseks võiks igaüks endale välja mõelda rea vägivallatuid meetodeid. Kasvõi vilet kaasas kanda ja olla alati valmis oma arvamuse pooldajaid ka tänavale tooma (järgmisel päeval näiteks).

Meeleavaldust korraldades tuleb aga arvestada, et kui kedagi ähvardada, siis see keegi võib reageerida. Alati saab sõnumit rahumeelselt edastada, kui selline poliitiline valik teha.