Pika raske haiguse põdemine on luksus. Haiguspäevade hüvitised vähenevad iga järgmise töövõimetusperioodiga. Elu läheb samal ajal kallimaks. Umbes paari aastaga kuivavad tagatised täpselt nii kokku, et koli või aadressile Kuuse 1, oks 2. Vähi puhul on lõpplahendus - kuuest lauast maja - eos avalik saladus. Depressiooni korral on samasugune lõppmäng alati ootamatus. Kuigi tegelikult ei tohiks.

Mõtestatud elamine

Jättes kõrvale teaduspõhise meditsiini, on üks parimaid vahendeid depressiooni raviks mõtestatud elamine. Sest depressiooni üks läbivamaid jooni on energianappusega seotud krooniline mõttetuse- ja saamatusetunne, millega käivad kaasas mustad mõttemustrid ning inimpelgus. Inimesel peab olema mingi asi, mille ümber oma päev ehitada. Mõtestatud elamine ei tähenda niisiis Namaste valla rahva uskumuste järgimist, vaid kõike seda, mis annab haigele teadmise, et teda pole ei unustatud ega hüljatud, et teda on vaja. Jutt käib teistest inimestest, haiguse kaasteadjatest.

Siinkohal jagaksin nad kaheks. Lähedased ja kaugemad. Kuigi esimeste roll ravis on ilmselgelt suurem, pole teised siiski vastutusest vabastatud. Sest just nende käes on reeglina need vahendid-hoovad, mis inimest suures plaanis hinges hoiavad. Depressioonihaige kohtlemise asjakohased juhised leiab internetist kerge vaevaga. Ning need pole seal naljapärast - täpselt nii lihtne see ongi, et üks vale sõna ja/või tegu võib peatada paranemise pika protsessi, tõugata tõbise tagasi tusatumedusse. Küsimus on lihtne - kui kaua ja kui palju jaksab inimene kannatada?

Oletame, et depressioonihaigel on töö. Ta tuleb toime, kuid vajab tingimusi. Neid talle aga otsene ülemus ei võimalda. Depressioonihaige teab, et töö hoiab teda vee peal. See on mõtestatud elamine. Tema poolt on aastakümneid teemakohaseid teadustöid meditsiini- ja töövaldkonnast. Kuid ülemusel on tema usk ja tugevama õigus. Tal on võimalus, kuid ta kasutab seda äraspidiselt. Anub depressioonihaige enda koondamist, et mitte kukkuda veel suuremasse majanduslik-vaimsesse hädorgu, ajab too seaduses näpuga järge ja teatab, et niipidi need asjad ei käi. Mis siis, et tavaõiguse järgi on see vägagi võimalik. Niisiis vastutab tugevam. Kaalul on inimese elu.

Vaikimine pole kuld

Oletame, et depressioonihaige otsib tööd. Ta kaardistab teda huvitavas ja talle jõukohases valdkonnas tegutsevad ettevõtted-ettevõtjad, pakub end neile kõigile ning jääb vastuseid ootama. Jääbki, sest meie komberuumis pole tavaks reageerida taolistele enesepakkumistele. Hea, kui tosina kirja peale tuleb üks äraütlemine. Haiguse ravile see ei aita kaasa, süvendamisele küll. Eriti, kui pakkumine on aus ja mainib ka terviseprobleeme. Mõistmaks, et siinkohal pole vaikimine kuld, ei pea olema hästimakstud kommunikatsioonispetsialist. Piisab empaatiavõimest. Kaalul on inimese elu.

Mõlemal juhul, mis kumbki on seotud inimese toimetulemise ning vajalikkustundega, mida kannustavad takka meie sotsiaalpoliitika eripärad, võib pikk raske haigus lõppeda kurvalt. Eriti, kui haige on juba mitmendal ringil. Õigupoolest ei tea meist keegi, kes me teame kedagi kes põeb depressiooni, mida inimene tunneb tegelikult. Kuid me saame teha endile selgeks mängureeglid, mis käivad diagnoosiga kaasas.

Sest olgem ausad - kaasteadjatena oleme kaasvastutajad, olemegi seesama depressioonihaige tugivõrgustik, oleme selles lausa võtmekohal, kui haldame mõnda tema elutahte alalhoidmiseks vajalikku ressurssi. Ühiskonnana peame aru saama, et depressioon on vaimuvähk ja sellisena väga tõsine ja võimalik, et kurbade, kuid meie õigete hoiakute korral ärahoitavate tagajärgedega.