Usun, et Andrus Veerpalu ei tahaks elada kuidagi nii, et ühed inimesed ikka veel ta peale viltu vaataksid, nagu ta ikkagi oleks milleski süüdi. Ja niisamuti ei taha Antidopingu Agentuur (WADA) ega Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) kuidagi leppida sellega, et kuigi nende meelest on toimunud pettus, siis kohus ikkagi leidis justkui, et ei ole.

Ähmasus tuleb kõrvaldada

Kõige parem oleks puhta spordi ja hea maine huvides, kui Veerpalu ja tema tiim paluksid veelkordset testimist, seda siis juba uudse metoodika põhjal ning ka varasemate proovide osas. Siis võiksid nad saavutada olukorra, kus mingit kahtlust enam üles ei jää. FIS võiks ju sama soovida, kahe tooli vahel istumine ei peaks meeldima mitte kellelegi. Isegi vaatamata õigeksmõistvale otsusele pole Andrus Veerpalu paratamatult enam kunagi mingi osa rahva seas enam see, kes ta oli, kui ta võitis oma tiitlid kõikide silmis puhtana.

Nõukogude Liidus elati aastakümneid suure vale sees. Peame arvestama, et need ühiskonnad, mis on demokraatias elanud palju kauem, seal on õige ja vale eristamine märksa kategoorilisem ja selgem. Ma ei tahaks siia juurde lisada, et meie oleksime valega kergemini leppijad, aga vastuseks meie sportlasele osaks langenud süüdistusele näiteks norrakate vastusüüdistamine on minu arvates ka totter.

„Kõik ju panevad”

Lausa krestomaatiliseks on muutunud tippspordi kohta kehtiv väide, et „kõik ju panevad dopingut”. Justkui ei saagi olla hea ilma keelatud aineid pruukimata ja teised on ikka ka sulid.

Kahjuks tundub mulle, et selline hoiak on üsna levinud, taolisi seisukohti on pääsenud meediasse ja ka kommentaatorite seas on see selgelt tuvastatav mõttesuund. Puusalt teiste süüdistamine on väär, parem olgem ise kahtlusteta puhtad. Me peame arvestama „kõik ju panevad” suhtumise mõju lastele, kes sporti teevad. See sõnum jõuab paratamatult ka nendeni.

Juttudele dopingutarvitamise vabakslaskmisest olen ma vastu mitmel põhjusel. Esiteks, siis hakkab laipu rohkem tulema. Teiseks aga seetõttu, et see pole siis enam see mäng, see sport. Siis võidab see, kes julgeb rohkem piire ületada.

Kas sellest juhtumist on midagi õppida? Nii nagu inimesed on erinevad, on ka sportlased erinevad. Kelle sisemine hoiak on see, et ma mitte mingil tingimusel, mitte mingi huvi pärast ei tee spordis sohki, sel pole midagi õppida. Õppida on nendel, kes arvavad, et parema tulemuse nimel võib teha midagi, mis ei kuulu reeglite piiridesse.