Foto: Andres Putting

Alati on tore kokku tulla, rääkida lugust oma elust ning jagada üksteisega mõtteid ja igatsusi; samuti on tore kohtuda meil, kes usume Jeesusesse Kristusesse. Nendes kohtumistes täitub Jeesuse unistus pühal õhtusöömaajal:”Et kõik oleksid üks... et maailm usuks” (Jh 17:21). Kui püüame end näha teelistena, kes üheskoos rändavad, õpime avama usalduses oma südant teekaaslastele ilma kartuse ja umbusuta, jälgides vaid seda, mida tõeliselt otsime: rahu meie Ainujumala palge ees. Nii nagu rahu loomine on kunst, nõnda on ka usaldama õppimine kunst ja selles on ka õnne allikas: ”Õndsad on rahutegijad” (Mt 5:9).

Selle kiriku võimsal apsiidimaalil näeme üht fraasi Püha Matteuse evangeeliumist: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Teie, noored kristlased, võite samastuda mõningate selles evangeeliumi osas väljendatud mõtetega.
Eelnenud lugudes ütleb meile Matteus, et Jeesus hakkas kurvastust tundma, et teda kuulanud inimesed ei mõistnud, mida ta öelda tahtis (vrd. Mt 11:16-19). Ka teie, noored, tunnetate tihtilugu, et teid ümbritsevad täiskasvanud ei tunnusta teie soove ja ootusi; vahel teid väga õnnelikena nähes muutuvad nad kahtlustavaks; ja kui nad näevad teid millegi pärast murelikena, ei võta nad seda piisavalt tõsiselt.

Peatselt toimuva noortele pühendatud sinodi eelsel nõupidamisel väljendasid paljud teist soovi, et keegi oleks teile teekaaslaseks, kes suudaks teid mõista ilma arvustamata ja oleks võimeline kuulama ja vastama teie küsimustele (vrd. Noortele pühendatud sinod, Instrumentum Laboris, 132). Meie kristlikud kirikud – ja ütleksin seda iga institutsionaalse usuorganisatsiooni kohta – loovad teinekord atmosfääri, mis muudab meie jaoks lihtsamaks rääkimise, nõuandmise, oma kogemuste põhjal kõnelemise, selle asemel et kuulata, võtta vastu väljakutseid ning õppida sellest, mida läbi elame. Teame, et sa soovid ja eeldad, et ”sinu kaaslaseks ei oleks järeleandmatu kohtunik või kartlik ja ülikaitsev lapsevanem, kes tekitab sõltuvustunde, vaid keegi, kes ei pelga oma nõrkust ning on võimeline endas kui saviastjas peituva aarde särama lööma (vrd. 2 Kr 4:7)” (ibid. 142). Olen täna siin, et öelda teile: tahame nutta koos teiega, kui teie nutate, saada osa teie kordaminekutest, jagada teie rõõme ja aidata teil olla Issanda järgijad.

Edasi kurdab Jeesus linnade üle, mida ta oli külastanud ja kus ta oli teinud vägevaid imetegusid ning osutanud suurt hoolivust ja lähedust. Jeesus oli rahulolematu nende võimetuse üle mõistma, et tema pakutav muutus on pakiline ja edasilükkamatu. Ta isegi ütleb, et nad on tõrksamad ja kangekaelsemad kui Soodom (vrd. Mt 11:20-24). Kui meie, täiskasvanud, keeldume tunnistamast mõnd ilmselget olukorda, siis öelge meile otse: ”Kas te siis ei mõista seda?” Mõned otsekohesemad teie seast võiksid isegi öelda: ”Kas te siis ei taipa, et keegi ei kuula teid enam ega usu seda, mida tahate edastada?” Meie ise peame muutuma; peame mõistma, et tahtes teie kõrval olla, peame muutma mitmeid olukordi, mis teid viimaks eemale tõukaksid. Teame – nagu te olete meile öelnud – et paljud noored ei pöördu meie poole, sest and ei tunne, et meil oleks neile midagi tähendusrikast öelda. Mõned paluvad selgelt end rahule jätta, kuna tajuvad Kiriku kohalolu tülika ja isegi ärritavana. Neid pahandavad seksuaalsed ja majanduslikud skandaalid, millele ei vastata selge hukkamõistuga, samuti meie valmisolematus noorte inimeste elusid ja tundlikkust tõeliselt hinnata, ning passiivne roll, mida neile omistame (vrd. Noortele pühandatud sinod, Instrumentum Laboris, 66). Need on vaid mõningad teiepoolsed etteheited. Tahame neile vastata; nagu te ise väljendasite, tahame olla ”läbipaistev, külalislahke, aus, inimestele avatud, suhtlev, ligipääsetav, rõõmus ja interaktiivne kogukond” (ibid. 67).

Niisiis, korrakem Tema sõnu: ”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Ent öelgem seda veendumusega, et üle kõigi meie piiride ja lahkhelide on Jeesus jätkuvalt selleks põhjuseks, miks me siin oleme. Teame, et ei leidu suuremat meelerahu sellest, kui laseme Jeesusel oma koormaid kanda. Teame samuti, et paljud inimesed ei tunne veel Teda ning elavad kurbuses ja segaduses. Üks teie kuulus laulja väljendas umbes kümme aastat tagasi kirjutatud laulus: ”Armastus on surnud, armastus on läinud, armastus ei ela enam siin” (Kerli Kõiv, Armastus on surnud). Paljud inimesed on seda kogenud: nad näevad, kuidas vanemate armastus lõpeb ja vastabiellunute armastus hääbub peatselt. Nad kogevad südamevalu, kui kellelegi ei lähe korda, et nad peavad töö leidmiseks emigreeruma või kui nende peale vaadatakse viltu, sest nad on välismaalased. Võib tunduda, et armastus on surnud, kuid me teame, et see ei ole nii, ning meil on oma sõna öelda ja sõnum jagada, mitte suurte sõnade vaid paljude tegudega. Sest teie olete pigem kuvandite ja tegutsemise kui arutluse ja teooria põlvkond.

Sinna, kus inimesed välise pinnapealse mugandumise varjus jätkavad vastuse otsimist elu mõttele. Ent me ei lähe kunagi üksinda: Jumal tuleb meiega koos, ”Ta ei karda äärealasid, ta ise sai üheks neist (vrd. Fl 2:6-8; Jh 1:4). Kui meil on julgust minna äärealadele, leiame teda sealt, sest Jeesus on läinud enne meid venna või õe juurde, kes kannatab ja on kõrvale lükatud. Jeesus on juba seal.” (Gaudete et Exsultate, 135).

Armastus ei ole surnud. Ta kutsub meid ja läkitab meid välja. Palugem apostellikku tugevust, et viia evangeelium inimesteni ja mitte teha oma kristlikust elust mälestuste muuseumi. Aidaku meid Püha Vaim näha ajalugu ülestõusnud Jeesuse valguses, et Kirik oleks valmis minema edasi, võttes vastu üllatusi Issanda käest (vrd. Ibid. 139), leides taas tõelise nooruslikkuse, Pruudi rõõmu ja ilu, kes läheb oma Issandaga kohtuma.