PÄEVA KÜSIMUS | Kas filmi-Sipsik tappis raamatu-Sipsiku?
Kui jätta välja lühike helge algus, koosnes film järgmistest elementidest: erinevate asjade pärast muretsev Sipsik; tülitsevad ja üksteist süüdistavad õde ja vend, pahandavad lapsevanemad; pikalevenivad ohuolukorrad, mida vürtsitab pinev muusika. Jah, eks vahepeal oli mõni helge hetk ka, aga nende eesmärk tundus olla vahepala järgmise pingelise olukorrani. Ühel lapsel meie selja taga oli Sipsik süles ja ta nuttis lohutamatult, kuni poole pealt ütles emale, et soovib ära minna. Läksid. Kolm-neli last nutsid suure häälega üle poole filmist.
Filmi treiler ilusa muusika ja toredate lauludega oli väga kutsuv. Minus tekitasid aga samuti küsimust mitu kohta, mis polnud põhjendatud ega vajalikud (näiteks miks peab lastefilmis kasutama sõna „jobu”?). Kuidagi ei läinud Sipsiku olemusega (mis raamatust tuttav) kokku Sipiku släng ja rõve röhitsemine, mille puhul oli näha, et seda oli teadlikult rõhutatud. Meeldis, et lõppkokkuvõttes oli film südamlik – õde-venda leppisid ära ning Sipsikust hooliti. Meeldis ka see, et loos oli päästerõnga kasutamisega järve ääres õpetlik aspekt.
