Põhiseadus Foto: Andres Putting

Nagu kohe ütlesin, ei keela põhiseadus olla valitsusel rumal ega hoolimatu. Kohus ei ole reeglina viis kujundada poliitilisi valikuid, sest ta mõistab õigust, mitte tõde.

Ja õigus on enamusel, isegi kui ta võtab selle enda pisikese vähemuse kinnismõtte ja ultimaatumi tõttu nagu praegu.

Asi vääris siiski riigikohtus proovimist ainuüksi selle tõttu, et rumalus ja hoolimatus ei ole tegelik põhiseaduse eesmärk. Ja mul oli lootus, et kohus ei luba endale valetada.

Aga ta lasi, ent selle ära tundmiseks olnuks tal vaja rahanduslikku ja pensionialast ekspertiisi.

Muidugi läheb elu edasi ja tulevaste pensionide arvel vabanev rahahunnik liidab valitsust.

Ta on sissemakseid peatades juba võtnud pensionifondidelt oma kaugelt kalleima laenu, sest sissemaksete peatamine kompenseeritakse koos saamata jäänud tootlusega.

Loll oleks sissemaksetest ise loobuda, aga muidugi on loll lugu see, et vastutustundeliste kraesse lükati oma pensioniraha ära kulutajate ülalpidamine ja rahvus on tulevikus vaesem kui võinuks olla.

Demokraatias ei kehti “ise teavad”, vaid et riik ei saa endale lubada puruvaeseid vanu. Need ta nüüd endale kohtuotsusega sai ja koormus langeb muidugi mitte valitsusele, vaid lastele ja lastelastele.