PÄEVAKOMMENTAAR | Anette Parksepp: immuunpuudulikkusega inimesed tunnevad hirmu iga päev
Mõelge tagasi hetkele viimaste nädalate jooksul, mil tundsite koroonaepideemia tõttu kõige suuremat hirmu. See on see, mida tunnevad immuunpuudulikkusega inimesed ja nende lähedased iga päev. Mõelge, millele te sel hirmuhetkel lootsite: sellele, et inimesed hoolitsevad oma hügieeni eest, ei tule haigena tööle, kooli ja avalikesse kohtadesse, annavad oma haigussümptomitest teada, käivad arstil. On vastutustundlikud. See on see, millele loodavad immuunpuudulikkusega inimesed. Iga päev.
Minu õel on puudulik immuunsüsteem. See tähendab, et tema organism ei suuda haigustega võidelda sel moel, nagu näiteks minu oma. Seega saadavad lihtsamadki haigused teda ikka ja jälle haiglasse, sest tema keha ei suuda nendega iseseisvalt võidelda.
Koroonaviirus on üle kolmekümne korra eluohtlikum kui gripp, kuid ka grippi sureb Eestis igal aastal umbes poolsada inimest. Ent gripi vastu vaktsineerituid oli aasta tagasi kõigest 7%. Enamikku lihtsalt ei huvita haigus piisavalt, sest nad pole riskirühmas ja köha-nohu-palavik mööduvad kergesti. Minu õde on riskirühmas. Mu täditütar on. Mu vanavanemad on. Nemad sõltuvad ka gripihooajal sellest, kas inimesed aevastavad küünarvarde, jäävad haigena koju ja pesevad oma käsi.
Kätepesu pole moeküsimus
Jälgides, kuidas koroonaviirusele reageeriti, paistab, et see lootus on olnud pigem naiivne. Inimesed teevad kätepesu üle nalja, räägivad lustakal toonil, kui kummaline on näha mehi tualetis kätepesu järjekorras seismas. Kõikjale on ilmunud õpetused, kuidas kätepesu üldse käib. Poed on kätedesinfitseerijatest ja maskidest tühjaks ostetud.
Nüüd ostavad inimesed, kes pole kaitsevahendeid iial vajalikuks pidanud, need ära inimeste eest, kes neid kõige enam vajavad.
Kus te varem olite? Miks pole te neid tegevusi siiani enesestmõistetavaks hügieeni osaks pidanud? Eriti irooniline on, et nüüd ostavad inimesed, kes pole neid kaitsevahendeid iial vajalikuks pidanud, need ära inimeste eest, kes neid praegu kõige enam vajavad.
Aga praegu pole inimestel muud valikut, eksole? Kui koroona vastu oleks olemas vaktsiin, küll siis kõik alles vaktsineeriksid! Vaadake gripivaktsiini statistikat. Meenutagem suuresti kadunud haiguste, näiteks leetrite tagasitulekut, sest üha enam lapsevanemaid otsustab oma lapsi mitte vaktsineerida ka haiguste vastu, millele on vaktsiin olemas. Nad ei hooli, et seavad oma valikutega ohtu ühiskonnaliikmed, kelle tervis pole vaktsineerimiseks piisavalt tugev, näiteks imikud või vähihaiged lapsed.
Teistmoodi kogemus
Paistab, et pärast esimest paanikalainet suudeti avaliku teavitustööga viia rahva hulka teadmine, et haigus on ohtlik eelkõige teatud rühmale ja tervel inimesel pole vaja oma elu pärast karta. Nüüd kuulen iga päev jutuajamisi, kuidas ühel või teisel inimesel pole vaja nakatumise pärast pead valutada, sest ta põeb selle niikuinii kergesti läbi. Iga kord valdab mind hirm, sest ma pole kindel, et need tugeva tervisega inimesed hoolivad piisavalt mu õest, täditütrest või vanavanematest – püsivad haigestudes kodus ega haara näiteks odavast puhkusereisi pakkumisest.
Näiteks võttis Delfis sõna Kristiine gümnaasiumis õppiva lapse vanem, kes kartis, et kooliaasta lõpp lükkub haiguse tõttu edasi. Ent perel on selleks ajaks plaanitud juba kõiksugu põnevaid tegevusi. Vanem kiitis, et laps ise on oma eluga väga rahul, sest teismelised ei saa aru, mis see koroonaviirus üldse on ja miks on see nii tõsine. „Neile on see põnev ja äge, teistmoodi kogemus. Neil on tore, et kooli ei pea minema. Ainult see pole tore, et trenni ei saa,” nentis lapsevanem.
Mulle kangastusid ühe silma ette need samad teismelised, kellega vanemad ei oska midagi peale hakata, sõitmas vabal päeval ühissõidukis või aega kaubanduskeskuses surnuks löömas, ja teise silma ette mu õde haiglavoodis lamamas.
Minu õe elu ja tervis oleneb, jah, temast endast ja sellest, kui hästi ta suudab end maailmast ära lõigata, aga ka sinust. Ja mitte ainult koroonaviiruse leviku ajal, vaid igasugusel viirusehooajal. Kätepesu pole moeküsimus ja haavatavate inimeste tervisele pead mõtlema ka siis, kui su enda elu ohus ei ole.
