Elisabeth Niido Jaanus Lensment

„Pärast mitmes eri riigis õppimist ja töötamist on tänasesse Eestisse naasmine olnud mitte isegi niivõrd vihastav, vaid lihtsalt nukker. Inimesed on kinni „eestluses”, mis iroonilisel kombel teisi eestlasi ei toeta. Kui inimesel on teistsugune arvamus ükskõik millisel teemal, olgu see poekorvi sisu või elukaaslase valik, alustab eestlaskoor uuesti laulu „minema siit” ja „polegi selliseid meil vaja”. Sellisesse Eestisse tagasi tulla ei tahagi.”

Nii ei kõla ainult üks hääl. Palusin paaril välismaale läinud sõbrannal jagada oma mõtteid eemaloleku ja kojutuleku kohta, et võtta nii kokku sada päeva uues Eesti poliitkliimas. Juba märtsis kirjutasid 85 noort peaministrile avaliku pöördumise, milles avaldasid soovi naasta õpingutelt koju Eestisse, mis on demokraatlik, euroopalik, liberaalne, naiste- ja vähemussõbralik. Ootused on jäänud samaks, aga šokk, viha ja uskumatus hakkavad asenduma kurbusega. Noori meelitab Eesti aina vähem tagasi, noori naisi aga lausa peletab.

Sügav polariseeritus

Veebruaris korraldatud ERR-i uuring näitas, et meesvalijate seas on kõige populaarsem valimiskünnise ületanud erakond EKRE ja naiste seas on nimetet trupil vastupidi väikseim populaarsus. Kas siin ei peaks tekkima mõttepaus: miks ei tekita kaabudega isandates muret, et nende retoorika ei jõua naisteni?

« Avalehele 660 Kommentaari
Loe veel: