Mart Järviku saabumine Tallinna lennujaama. Foto: Priit Simson

Koalitsiooni viimased hääletused näitavad, et olgu sisemise käärimisega kui tahes halvasti, distsipliin peab, isegi kui endal piinlikuks läheb. Urmas Reitelmann inimõiguste järele valvama - tehtud! Riigieelarve teerull teisel lugemisel - tehtud! Miks siis ei pidanuks ka kaitseliin Järviku ümber pidama?

Ent ka Nõukogude impeerium paistis monoliitse ja tugevana, kuni viimaks üheainsa kõrge ametniku, poliitbüroo vanakese pressisekretäri Günter Schabowski õnnetu keelelibastus Berliini müürist läbi murdis.

Seda, milliseid näohoope vahetavad koalitsioonipartnerid suletud uste taga, näeme just temasuguste lapsesuude poolt, kui nad ei suuda hoida ka avalikult peaministrit otseselt solvamast. Jutt käib siin siis süüdistusest, justnagu ei oskaks peaminister ise küsimusi esitada ning loeks ette vaid kantsler Illar Lemetti jutupunkte. Üldiselt on avalikkusele mõeldud siiski vaid mänguautoga perepildid.

Kremli peremeeste kombel

Ehk siis - mingil juhul ei tohi välja näidata, nagu tehtaks valik, kas Järvik maha või järjekordne kõrvakiil peaminister Jüri Ratasele, avalikkuse survel. Nägin sama mustrit tihti Kremli peremeeste tegevust jälgides: rahvale ei tohi mitte kunagi järele anda. Võim on suveräänne. Teised ärgu kõigutagu paati.

Avalehele
307 Kommentaari