PÄEVAKOMMENTAAR | Krister Paris äsjasest pensionihääletusest: nii näebki välja parteilise mõtlemise triumf

Eks me koge erakondliku kuulekuse proovilepanemist igal aastal – siis, kui tuleb vastu võtta eelarve. Aga et parteipimedus ilmneb ka sellise kahtlase väärtusega ettevõtmise korral nagu tänane pensionihääletus...

„Winstoni süda võpatas. See oli kaksisoim. Ta tundis end surmavalt abituna. Kui ta oleks võinud olla kindel, et O’Brien valetab, poleks ju vahet olnud. Kuid oli täiesti võimalik, et O’Brien oli tõesti foto unustanud. Ja kui nii, oleks ta juba unustanud ka nii oma eituse, et ta on seda mäletanud, kuiunustanud ka unustamise fakti enda.”

Eks see oli Eric Arthur Blair, nagu ilmselt aru saite. Teda on igati paslik lugeda ka täna õhtul, kui püüate mõista, miks käituvad mõned rahvaesindajad just nii, nagu nad seda teevad. Vähesed kirjeldavad kodanikuga ülimast kõrgusest kõneleva võimu eripärasid nii tabavalt kui tema. Ometi oliGeorge Orwellina tuntud mehe „1984” mõeldud pigem hoiatuse kui käitumisjuhisena.

Kuid ennäe. Peaminister Jüri Ratas jõudis viimaks ikkagi kuidagi nii kaugele, et laskis oma parteikaaslastel läbi suruda sama ettepaneku, mille oli üsna äsja kategooriliselt tagasi lükanud. Poolteist aastat tagasi oli 2. samba lammutamine halb, nüüd hea mõte.

Dünaamiline poliitika