Nüüd oleme esimesi tõrvikumarsse juba näinud. Esialgu õnneks vaid varjuna tänavatel, mitte riikliku poliitikana.

Mul on tegelikult Eesti üle hea meel. 2007. aasta katse teha pronksiööga järsk pööre autoritaarsuse suunas luhtus. Ärme räägime Tallinna segipeksmisest. Midagi poleks juhtunud, kui pronkssõdur oleks rahule jäetud.

Toonane mentaliteet ei kadunud aga kuskile ning pronksiöö aegu astutud samm vaba mõtte lämmatamiseks tuleb nüüd resonantsina tagasi.

Kõigepealt: valitsev Reformierakond partneritega legitimiseeris toona arusaama, et otsuseid võib teha ning neid jõuga läbi suruda ühe etnilise grupi huvides. Mis see sõduri äraviimine muud oli, kui ülbe koha kätte näitamine „venelastele".

Teiseks: oluliselt kitsendati „lubatud" mõtteruumi. Kui ühel pool tantsib kumminui ning sildistamine, siis teine pool hoiab moka targu maas. Ent D-terminalile usaldust ei raja ja just usaldamatus on pinnas, millest EKRE toitub.

Kolmandaks: anti mõista, et kui üldse tahad ennast kuuldavale tuua, tuleb näidata jõudu. Saad küll nuiaga üle turja, aga tegelikult ikka pärast küsitakse ka, et „mis mureks?" Sageli esimest korda üldse.

Praegune EKRE on paljuski kokkusegatud reagentide loomulik saadus.

a) ühe etnilise grupi üleoleku kinnitamine - siin on kõik selge.

b) väljamurdmiskatse ühe mõtte ruumist. Ei, mulle ei meeldi ekrelaste sõnavara ega rünnakute grupiviisilised objektid, kuid ma mõistan nende soovi oma sõnumiga väljaspool lubatud ruumi kuskile jõuda.

c) jõud. Kõik need rünnakud näiteks teise nahavärviga inimeste vastu on üks peamisi põhjusi, miks EKREsse nii alarmeerivalt suhtutakse. Nende ideoloogia vaimsed pooldajad on pildil ja näe, juba küsitaksegi, et „mis mureks?"

See, et liberaalsete väärtuste eest seisavad just nominaalselt riigi suuremat osakaalu nägevad sotsid, on iroonia omaette. Siiski plusspunkt selge positsiooni võtmise eest. Muidu hakkaksimegi arvama, et pronksiööl sissesõidetud rada tallavad ekrelased ajavad tõepoolest õiget Eesti asja, mitte ei kihuta meid samale rajale, mida 30-ndatel juba proovisime. Sest keegi ju ei protesteeri!

Ja kui seda pidada poliittehnoloogiaks, siis - kes keelab edukat tehnikat kopeerida ka teistel? Jutud paadi kõigutamisest enam ei päde. Paat on ühele poole ohtlikult kreenis, tüür kursi korrigeerimiseks kiiluti kinni aga juba üheksa aastat tagasi.