President ja tema sõna Ilmar Saabas

Kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule, oli suur juht sm Stalin ühtaegu kadunud. Sõjateate luges ette välisminister Vjatšeslav Molotov. Alles 3. juulil kostus raadiotes juhi hääl, kuhu ootamatult olid tekkinud paaniliselt pehmed noodid: „Vennad ja õed!", „Kallid sõbrad!"

Ajalugu ei unusta aga kunagi, et kõige kriitlilisemal hetkel polnud tulevast generalissimust kuskil. Rahvas, kes läks surma Stalini nimi huulil, oli üksi jäetud.

Ei teagi, mis temaga juhtus, eks ajaloolastel on omad teooriad. Lõi kartma, oli pettunud või lihtsalt pidas vajalikuks majesteetlik paus pidada?

Inimesed ootavad lohutavat sõna

Minul on täna sama küsimus president Kersti Kaljulaidile. Enne valituks osutumist sõnas Kaljulaid, et "presidendi roll on olla alati seal, kus parajasti keeruliseks kisub." Huvitav, millal see juhtuma peaks? Eestis on teist päeva eriolukord. Inimesed seisavad poodides sabades, õpetajad sõna otseses mõttes nutavad, mõeldes eelseisva peale, pea kõik mõtlevad hirmuga, kas neil töökoht veel mõne kuu pärast alles on. See pole veel paanika, aga ülim ebakindlus küll.

Aga kas me oleme kuulnud ainsatki sõna presidendilt? Vaadake tema kodulehekülge! Seal on juttu teaduspreemiatest, ning Eesti kongressi 30. aastapäevast. Sealt leiab suure lingi presidendi käigust Antartikasse! Ja all paremas nurgas väikese väljavõtte Facebookist (päevi vana), et „arutasime peaministri ning sotsiaalministriga hetkeolukorda Eestis".

See ei ole ühegi kandi pealt normaalne kommunikatsioon. Mida arvab president praegustest meetmetest ja eriolukorrast? On's mindud tema meelest liiale või peaks, vastupidi, olema veelgi jõulisem? Isegi see pole tähtis. Tahaks kuulda paari julgustavat, toetavad, kasvõi manitsevat sõna. Tahaks üldse kuulda, et meil on olemas riigipea. Ütle kasvõi banaalselt, et „oleme raskel ajal ühtsed!"

Jätab ainsa hoova kasutamata

Ega presidendil ju peale sõnajõu niigi väga rolli pole. Ent ta ei kasuta seda ainsamatki.

Miks? Arvab ta, et on ühiskonna jaoks liiga polariseeriv? Siis on ta jäänud uskuma omaenda kriitikute sõnu. Ei pea kriisi piisavalt tõsiseks? Aga mida ta siis veel ootab? Teab, et hullem on veel ees?

See viimane küsimus oli teadlik iroonia, kuid õigustatud. Sest kui riigijuhid otsustavatel hetkedel vaikivad, toidavad nad just mitte midagi tehes vandenõuteooriaid, need aga omakorda juba paanikat. Kõige-kõige viimane aeg midagi öelda oli eile õhtul.

Lõppude lõpuks polegi tähtis, mis kaalutlused Stalinil vaikimisega olid, aga esmase vaikimise häbi tegelikult enam maha ei pese, proovi, kuidas tahad. Ka meil võib pärast pidada kasvõi imekõnesid. Ühe ohvri, presidendi maine, on COVID-19 praeguseks juba võtnud. Ja kui president muidu oli valmis kuulutama, et "sõna on vaba", siis nüüd näib, et sõna ise kasutas vabadust halvimal mõeldaval viisil: laskis jalga.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!
  • Nutitelefoni rakendus HOIA teavitab sind, kui oled olnud lähikontaktis koroonaviiruse kandjaga. Vaata lähemalt!