PÄEVAREPLIIK | Reinsalul ja Paetil on õigus. Meil on Jeruusalemma hääletusest üksnes kaotada

Mis häda oli nüüd meil enda nina Lähis-Ida potti pista.

Viimane kord, kui eestlastel seal suuremat sorti sõnaõigus oli, jääb aastasse 1925, mil kindral Johann Laidoner käis mõõtmas maad Iraagi ja Türgi vahel, toetades muuhulgas valdavalt kurdidega asustatud Mosuli piirkonna jätmist Iraagile. Me ei tea siiani, mis tagajärjed sellel sammul viimaks on.

Nagu üks mu kaua aega Lähis-Ida rahuprotsessi kajastanud kolleeg kunagi märkis, võinuks ta võtta ka oma veerand sajandi tagused reportaažid, seal nimed ära vahetada – ning põhimõtteliselt uuesti töösse anda. Seda, kui komplekssed on sealsed vastuolud, pühadused ja ajaloolised vastuolud, võis omal nahal kogeda tollal oma võimsuse tipul oleva USA juht Bill Clinton, kes vaatamata maksimaalsetele jõupingutustele Camp Davidis 2000. aastal läbi kukkus.

Ja nüüd tuleb Eesti, kes arvab, et tal on piisavalt alust selles rägastikus pooli võtta. Ja mis peamine – jõudu nende otsuste tagajärgede eest vastutada.