Ühendav nähtus on võimetus defineerida kriisi olemust ja otsustavalt tegutseda. Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sõjad, Venemaa agressiivsed invasioonid ja demograafiline plahvatus on nende kriiside vallandajad, lääne jõuetus aga võimaldaja.

Põgenikekriis on väärtuskriis, sest pagulaste sissevoolu toidab meie enda, Euroopa ükskõiksus, mida varjatakse teeseldud empaatiaga. See nõrgestab meie võimet põgenikevoolust tekkivaid probleeme sisuliselt lahendada ja loob keskkonda, mis kutsub üha rohkem inimesi Euroopasse.

Probleemi tuum on Euroopa väsimus. Väsimus laieneda, väsimus sisuliselt tegeleda tüütute aspirantriikidega Euroopa piiride taga, sest sealne demokraatia on nõrk, majandus reformimata ja „meil on endalgi probleeme”. Riigid ja rahvad meie piiride taga hakkavad kaotama lootust, et Euroopa jõuab kunagi nendeni. Kaotama lootust, et Euroopal on huvi toetada reformimeelseid jõude väljaspool EL-i. Järelikult tuleb Euroopa vabaduste ja jõukuse saamiseks ise Euroopasse tulla, sest põgenikuks sundiv kriitiline tegur on lootuse kaotus.

Loobumisvõidu retoorika

Oleme praktiliselt loobunud usutavalt edendamast ja juurutamast oma väärtusi rahvaste juures, kes on soovinud neid oma kodus arendada. Euroopal on palju kaunilt sõnastatud eurointegratsiooniprojekte, aga väga vähe usku nende edukusse ja mõttekusse. Me oleme hakanud endale sisendama loobumisvõidu õigustust: „Ehk polegi demokraatia neile seal jõukohane?” Nüüd tulevad nad üha suuremates hulkades meie juurde, sest meie elu on endiselt turvalisem, jõukam ja võimalusterohkem.

Euroopa jõuetus kaitsta oma ideaale revanšistliku Venemaa narratiivi eest on sisendanud ka paljudesse Euroopa Liidu rahvastesse tunnet, et Euroopa nõrgeneb. See toidab paljudes maades juba ohtlikul määral kitsalt riiklikku, antieuroopalikku hoiakut, on pannud demokraatlikult valitud Ungari valitsuse rääkima lääne demokraatia tupikust ja sama hingetõmbega Putini autokraatia eelistest. See on lasknud paljudes maades esile tõusta teistsugustevastastel (pagulasfoobsetel, homofoobsetel) meeleoludel.

Tasapisi hakkab kaduma lootus, et Euroopa tahab toetada reformimeelseid jõude väljaspool Euroopa Liitu.
Pagulaskriisi võimendab juhtimiskriis. Me oleme vastakuti pagulaskriisi ja julgeolekukriisiga Euroopa lõuna- ja idapiiril, ent meil praktiliselt puuduvad juhid, kes oleksid ühtaegu piisavalt tugevad, et kaitsta meie väärtusi, ja piisavalt empaatilised, et leida mõistlikke lahendusi. Saksamaa kantsler Angela Merkel üksi ei jaksa ja temalgi on raskusi Venemaale tõtt öelda.

Venemaa on Süüria ülestõusu algusest oma tegevusega seda konflikti pikendanud, vetostanud ÜRO-s kõik Bashar al-Assadi ohjeldamiseks kavandatud resolutsioonid, võimaldanud mehitada ISIS-e, lagundada riigi ja nüüd pommitab veel rohkem inimesi kodudest välja. Pole olnud liidreid, kes oleksid tihanud öelda, mis toimub. Isegi praegu on kõrvulukustav vaikus. Me räägime ikka sõja tagajärgedest, mitte selle põhjustest.

Syriza- ja EKRE-sarnaste tulek

Nii nagu Venemaa käitumisele Ukrainas ei ole võimalik adekvaatselt reageerida seni, kuni sõnastatakse ausalt, millele reageeritakse, samuti ei saa Süüria sõjale adekvaatselt reageerida enne, kui ausalt tunnistatakse, millega Venemaa seal on tegelenud ja uuel tasemel edasi tegeleb.

Euroopa poliitiline eliit on olnud sellise põgeniketulva võimalusest teadlik aastaid, vähemalt nn araabia kevade, aga tegelikult Iraagi sõja algusest saadik. Parempoolsed on põgenikepoliitika reformi blokeerinud, et immigratsioon ei suureneks, vasakpoolsed on seda blokeerinud, et see ei väheneks.

Lihtsam on toetada mõnda stabiilsust tagavat autokraati kui kaitsta inimeste vabadust ja väärikust.
Selline parem-vasak-peavoolupoliitika halvatus on andnud poliitilise lava nii parem- kui ka vasakradikaalide esiletõusuks. Tulemus on, et poliitika on veel rohkem paralüseeritud ja Euroopa Liidu riikide valijate radikaliseerumise taustal on valitsustel üha raskem teha otsuseid, mis muudaksid Euroopa tugevamaks.

Keegi ei taha näiteks isegi arutada küsimust, kas 1950. aastal hoopis teistsugustes oludes vastu võetud pagulaskonventsioon ja selle 1967. aasta täiendused on adekvaatsed.

Kas Euroopa Liit tõepoolest tahab kinni hoida tõlgendusest, et meil on rahvusvahelise õiguse järgi kohustus miljoneid vastu võtta, või oleme me lihtsalt selle olukorra, tegelikult omaenda populistide ja Vladimir Putini pantvangid?

Mida rohkem on valitsuste käed raskete otsuste tegemiseks seotud, seda suurema mänguruumi saavad protonatsid, Syrizad, EKRE-d ja muud sellised jõud.

Paljud väidavad, et põgenikekriisi „tegelik” põhjus on Euroopa ja lähteriikide vaheline ebavõrdsus, pidades silmas majanduslikku ebavõrdsust. Mõned ütlevad koguni, et põhjus olevat kliima soojenemine ja veepuudus. Aga kui rääkida ebavõrdsusest tõsiselt, siis fundamentaalne on ju hoopis turvalisuse ebavõrdsus.

Venemaa looritatud strateegiline eesmärk on lääne julgeolekuarhitektuuri lammutamine.
Turvalisus ei ole loodus- ega majandusnähtus. Pakistanist Nigeeriani käib üheksa eri sõda. Turvalisuse ebavõrdsus on suuresti tekkinud lääne alustatud, ent lõpetamata jäetud tööst, eriti Iraagis, Afganistanis ja Liibüas. Pärast põhjendatud virisemist, et Afganistani ja Iraagi invasioon olid vähe läbi mõeldud, ja sealsetest demokratiseerimisprojektidest loobumist jätsime me maha suurepärase pinnase kaoseks. Kohalikud türannid kasutasid selle silmapilk ära.

Pärast seda toetasime me liiga ettevaatlikult araabia kevadet. Me julgustasime kõiki neid rahvaid kasutama meie demokraatlikku mudelit ja võtma omaks meie väärtusi, seejärel aga jäime koju istuma, selle asemel et käised üles käärida ja aidata neil see raske töö ära teha. Lihtsam on toetada mõnda stabiilsust tagavat autokraati kui kaitsta inimeste vabadust ja väärikust.

Põgenikekriisi puhul on Euroopa kogu aeg olnud sündmustest paar takti maas. Enne äsjase ühe miljardi euro eraldamist oli EL Jordaaniale, Süüriale ja Türgile andnud kõigest 50 miljonit eurot (tõsi, liikmesriigid bilateraalselt küll rohkem). Võrdluseks: näiteks Kuveit on 2015. aastal eraldanud Süüria piiririikidele pagulasküsimusega tegelemiseks ligi pool miljardit.

Venemaa roll põgenikekriisis

Liibüas ei suutnud lääs taas tõestada, et tema teod käivad sõnadega kaasas. Gaddafi relvajõud pommitati puruks, aga kui mõnda lääne diplomaati rünnati, sai tahtmine otsa ja vajalikku maismaaoperatsiooni, rääkimata tõsiselt võetavast ülesehitusabist, ei järgnenud. Me ei tahtnud „tekitada uut Iraaki” ja saime täpselt selle. Tulemus on valitsuseta põgenikevärav Vahemere lõunakaldal, mille elanikud peavad Euroopat mugavaks sihtriigiks, kuid on kaotanud usu, et meist on oma väärtusruumi laiendajat.

Niikaua kui Euroopa ja lääs laiemalt ei julge poolt valida, oleme me kaotajad.
Üleüldises väärtus- ja jõuvaakumis on Venemaa süstemaatiliselt loonud kaost. Lääne julgeolekuarhitektuuri lammutamine on pisut looritatud sõnastuses Venemaa ametlik strateegiline eesmärk.

Lagunemise seemned külvas Venemaa Gruusias, väetas Ukrainas ja nüüd kannab töö vilja Süürias. Lääs aga keeldub seniajani tunnistamast Venemaa otsest rolli miljonite põgenike liikuma lükkamises, samal ajal kui Moskva finantseerib Euroopas neid jõude, kelle eesmärk on fragmenteeritud, isoleeritud riikide ja paranoiliste ühiskondadega jõuetu vana maailm.

Meie, eurooplased, ei nimeta Ukrainas toimuvat ikka veel sõjaks. Me ei tunnista, et Süürias sõdivad Assad ja Venemaa ühel ning lääs oma liitlastega teisel pool. Me pigem hülgame oma vähesed viimased liitlased Lähis-Idas kui võtame riske, mida lääne väärtuste kaitsmine praegu nõuaks.

Niikaua kui Euroopa ja lääs laiemalt ei julge poolt valida, oleme me kaotajad. Niikaua kestab ka põgenikekriis.

Debatt läheb edasi

Ühenduse Sõbralik Eesti ja Eesti Päevalehe ühisprojekt pakub teile reedeni oma ala ekspertide arvamuslugusid. Iga päev kell 17–19 toimub veebilehel www.epl.ee ka debatt.

Tänane teema on pagulaste rände põhjused. Kaasa löövad riigikogulane Eerik-Niiles Kross, MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus pagulaste tugiteenuste juht Juhan Saharov ja migratsiooniekspert Uku Särekanno.