Praegu tegutseb Kesk-Euroopa ülikool (CEU) Ameerika akrediteeringu alusel, kuid üksnes Ungaris. Seal õpetab tunnustatud professoreid üle maailma ja ülikooli diplomi prestiiž tõmbab samuti ligi tudengeid kõikjalt.

Esimesel pühapäeval pärast ettepaneku teatavaks saamist marssisid tuhanded inimesed ühe Budapesti kesklinna ülikooli juurest teise juurde, saatjaks veoautokasti kõlaritest kostvad rõõmsad muusikarütmid. Kaks päeva hiljem võttis parlament pärast kõigest paaritunnist arutelu seaduse vastu. Ametlikult reguleerib see välisülikoolide tegevust Ungaris, aga vähestes järelejäänud vaba meedia kanalites nimetatakse seda lihtsalt CEU seaduseks. On ju arusaadav, et seadus ründab üksnes ühte ülikooli.

Mõne tunni jooksul korraldasid üliõpilased protestimeeleavalduse. Nad ümbritsesid hoone inimketiga ja pidasid kõnesid.

„Mis pagana pärast küll protestivad inimesed ülikooli ja mitte parlamendi ees?” kirjutas hämmeldunud sõber mulle tekstisõnumis. Umbes samal ajal taipas seda ka rahvamass. Kesk-Euroopa ülikooli hoone asub riigi keskväljakust kõigest paari kvartali kaugusel ja järsku võtsidki kõik suuna sinna, relvadeks megafonid, plakatid ja Euroopa Liidu lipud. Paljud neist tahtsid viisakatest kõnedest märksa enamat. Samal ajal kui hüüded muutusid aina valjemaks ja kurjemaks, hõivas politsei parlamendi peaukseni viivad trepid, et rahvahulka eemal hoida.

Kellelgi tekkis mõte panna hoonele lehvima Euroopa Liidu lipp (see on sealt ammu maha võetud, selle asemel lehvib etniliste ungarlastega asustatud Rumeenia alade lipp – see on pikem jutt). Politseile oli aga antud käsk mitte lasta kellelgi hoonet puudutadagi, nii et nende ja tudengite vahel tekkis tõsine tõuklemine. Mis algul tundus süütu ja naiivsena, muutus järgmisel hetkel vihaseks ja meeleheitlikuks vastasseisuks. Oli näha, kuidas nii mõnegi politseiniku nägu tõmbus raevust tulipunaseks ja teised korrakaitsjad pidid neid sõna otseses mõttes vaos hoidma.

Sel hetkel leidsime sõbratariga, et aeg on lahkuda. Me seisime neljandas reas ning olime tükk aega täiesti liigutatud ja jahmunud, kui võimsalt kõlab sadadest kõridest kostev „Euroopa, Euroopa!” riigis, mis on nii kaua harjunud vaikima.

Praegune poliitiline enamus tuli võimule 2010. aasta valimistel, kus nad saavutasid pärast sotsialistide ja liberaalide kaht järjestikust nõrka ja viimaks katastroofilist valitsemisaega teenitult mäekõrguse võidu. Murdumatu juht Viktor Orbán, kes oli 2002. aastal võimult tõugatud, oli sellest teinud õiged järeldused ja neid väga südamesse võtnud. Ta mõistis, et paremtsentristliku, keskklassi Ungari idee ei toimi. Seega ründas ta opositsiooni järjest populistlike referendumitega ja jätab pärast uuesti võimule tulekut mulje, justkui oleks keegi pannud Vladimir Putini Venemaa kokku mõne Ladina-Ameerika riigiga.

Olime jahmunud, kui võimsalt kõlab sadadest kõridest kostev „Euroopa, Euroopa!” riigis, mis on kaua harjunud vaikima.

Ehkki kõik läks järk-järgult aina halvemaks, oli opositsioon nii nõrk ja lõhenenud, et praktiliselt kordagi ei tundnud Orbán tõelist vastupanu. Ei siis, kui ta võttis üle inimeste pensionifondid, et rahastada neist riigivõlga. Ka siis mitte, kui ta võttis linnadelt koolid ja pani nende üle valitsema ühe riigiasutuse – mis ootuspäraselt koolide igapäevase töö korraldamisega hakkama ei saanud. Ja ka siis mitte, kui ta tegi hästi rahastatud avalik-õiguslikust meediast propaganda tööriista. Erilise hoo saavutas see eelmisel suvel, kui olümpiaülekannete vahele lasti vaenukõnesid pagulaste ja majandusimmigrantide kohta.

Ja nüüd on rahvahulk tänavatel ülikooli pärast, kus õpib kõigest 1400 tudengit, neist 1000 välismaalased? See pidi tulema ootamatult. Ootamatu oli see kõigile, ka minule. Ungarlasi, kellel oleks pistmist Kesk-Euroopa ülikooliga, pole just palju. Ka kodanikuühendused, millele valitsus tahab Putini Venemaa eeskujul panna silti „välismaalt rahastatud”, pole Ungaris eriti ahvatlev teema, aga ometi tuli nende toetuseks möödunud kolmapäeval tänavatele tuhandeid inimesi. Pühapäevase seisuga olid kuuel päeval viimasest seitsmest toimunud meeleavaldused. See annab tunnistust, kui suur on inimeste äng.

Džinn on pudelist välja lastud. Üha uutel meeleavaldustel pole kindlat suunda ega selget juhti ja ametlikud opositsiooniparteid on häirivalt saamatud, kuid iga langus saab kuskilt alguse. Seistes parlamendihoone ees silmitsi märulipolitseiga, tundsin esimest korda seitsme aasta jooksul, et võib-olla on see hetk viimaks saabunud.