Andrus Ansip, Toomas Hendrik Ilves, Edgar Savisaar ja Urmas Reinsalu. Foto: Andres Putting

President Ilves on rahvusvaheline mees

Ta mõtleb märksa kõrgemal tasandil kui Eesti „konnatiik“. Seepärast võib kaudselt ka mõista tema pahameelt „tintla“ suhtes. Ajal, mil meil arutati ehk mõne ministri nõrgukese personaalia üle, võttis Ilves näiteks sõna ansambli Pussy Riot toetuseks – seda Tallinn Music Weekil ja inglise keeles.

Seda ka ajal, mil tütarlasteansambli teema polnud kaugeltki nii kilbile tõstetud kui praegu – ehk tegemist polnud mingi odava populaarsuse otsimisega, vaid julge ja isegi provokatiivse avaldusega.

Oma sõnades seisab president Ilves ilusa maailma eest, kus valitsevad inimõigused ja demokraatia ning varisevad türannid. Tema nägemus on sama ilus kui see, mida jutlustavad Ameerika Ühendriigid, kelle mõtte saadikuks ta Eestis kahtlemata on.

Kui mitmetel meie poliitikutel on instinkt haarata rohkem võimu ka põhiseaduse mõtet eirates ja üle sõites mitmest tema sättest, on Ilvese sisemine tung vastupidine: neile piir panna. Mis sest, et aeg-ajalt ootaks temalt tegudes jõulisematki lähenemist, eelkõige just Reformierakonna suhtes. Aga ta on siiski arenenud lääneriigi president, kellega ei kannata võrdlust välja paljudegi endise idabloki maade juhid. Nii pole ta üritanud oluliselt omaenda võimutäiust olemasolevaid paragrahve painutades laiendada. Nõndasamuti võib leida positiivset sellestki, et siseriiklikult ilmutab ta end tagasihoidlikumalt: siinset piirkonda on pigem kahjustanud liiga silmapaistvad ning jõulised kui riigitüüri tagasihoidliku käesilitusega juhtivad riigipead.

President Ilves on ka välisminister

President Ilves on ilma kõhkluseta Eesti parimaid välispoliitika analüütikuid ja tema rahvusvaheline haare võib ühtlasi olla ka tema siseriiklikuks nõrkuseks. Tema mõtetes on haaret ja suutlikkust maailmas käivaid protsesse omavahel siduda. Teinekord on suisa kahju, et tal on amet, mis ei luba avalikult välja öelda kõike, mida ta maailmas näeb.

Ja on kahju, et vaevalt sellise klassiga analüütikut suudab Eesti niisama kergelt pärast ta ametiaja lõppu ülal pidada. Eriti tuleb Ilvese sära ja intellekt välja tema algses emakeeles ehk inglise keeles: ta on vaimukas, kiire reaktsiooniga, pillub kalambuure ja tõesti täidab elektriliselt õhku. Selles on stiili, mida saab kergesti tõlgendada ka stiilse ülbusena.

President Ilves - tõenäoliselt suurima lugemusega riigipea

Ühte peavad kõik tunnistama - presidendi lugemus on piiritu. Ta suudab igapäevaselt meenutada tsitaate raamatutest, mida ta luges tudengina, samuti teab ta täpselt mainida ja meenutada kaasaegeid kohalikke ning rahvusvahelisi autoreid, nende tsitaate ja positsioneerimist ühiskonnas. Vaid ühest oma lemmikust näib ta olevat väsinud. Kui ta kandideeris esimest korda presidendiks ja sai ka valituks, oli tema lemmiktsiteeritavaks Marcus Aurelius. Enam pole temale toetatud tsitaate Ilvese suust kuulda olnud.

President Ilves julgeb olla (liiga) arrogarntne

President Ilveses on (kergelt) arrogantset sarmi ning samas julgust kombata piire – mõelgem või tema kikilipsule ja kunagisele rätsepistele. Lennart Merit ehk välja ei anna, aga eks ole ka lastetuba teine, lääne oma. Igal juhul taas – särav juht ja mitte mingi tuim Ida-Euroopa tšinovnik.

President Ilves püüab seda kõike ka edukalt maha müüa. Palju on räägitud, et Eesti peaks valima endale sihi, meie oma Nokia. Midagi, mille poole pärast ELi ja NATOt ja eurot enam üldse püüelda.

Ajal, mil teised kemplevad, on Ilves selle sihi endale ja ühtlasi ka meile kõigile seadnud. E-E-E. Küberkaitse, e-hõlvamine, pilvetehnoloogiad… Kui see kõik kõlab mumbo-jumbona, pole te võib-olla lihtsalt presidendiga intellektuaalselt võrdne. Ja ärge öelge, et see maailmas ei müü! Meile võib see kõik tunduda mõttetu eneseupitamisena (a la näe, lapsed näljas, aga president tegeleb mingi E-ga), aga Eesti oma väiksuse juures on saavutanud just tänu sellele ühele, tulevikuteemale, tuntuse, mis lihtsalt iseenesest nõnda kätte ei tule. Ta on enda valitud teel liikumas suveräänse veendumusega.

President Ilves - kodurahu president

President Ilvese valitsemisajal on Eesti elanud üle ka siseriiklikult üle ühe stabiilseima perioodi, kus kriisid nagu pronksöö või majanduskrahh ületati siiski võrdlemisi valutult. Oleks võinud minna palju hullemini – ühel juhul verevalamine, teisel vähemalt Läti stsenaarium. Rahvast ühendava tegurina ei saa presidendi rolli siin alahinnata. Ning ka välispoliitikas pole Eesti olnud kunagi nii usaldusväärne ning tõsiseltvõetav partner kui praegu. See ei pruugi olla väga otseselt presidendi teene, eks sea põhiseadus talle ju oma piirid, aga mis siis: Fortuna fortes aduvat – julgeid soosib õnn. Kindlasti annab Eesti edu kirjutada osaliselt ka meie presidendi julgete ideede arvele.

President Ilves - tahab olla nooruslik riigipea

Juubeli ajal ei tasu rääkida, et president ei taha kohe sugugi, et ta 60. sünnipäevast juttu tehakse, sest 6-ga algav number on liiga suur. Aga tema moodus väljendub teisiti - ta naudib teistele temaealistele vastuvõetamatut muusikat, ta on kursis IT-peensustega, ta on vahetanud suitsu ja napsi sportimise vastu, temast on saanud tervisliku toitumise guru...

Need eelpool loetletud kvaliteedid annavad Ilvesele piirid, mida tasub kadetseda ja mida võib kiruda. Aga need teevad temast maailmas ainulaadse riigipea!