Vera Egenberg <p>Foto: Tiit Blaat</p>

Diskrimineerimise ohvriks võib mõne grupikuuluvuse põhjal langeda igaüks. Kuid vaevalt on palju neid, kes ütleksid otse: jah, diskrimineerin küll! Pigem tõrjutakse kedagi alateadlikult, aga viimaks langeb valik ikka n-ö valge heteroseksuaalse mehe kasuks.

Kindlasti on ka neid, kes ütlevad: ma ei rendi korterit mustanahalisele, sest nad ei meeldi mulle. Aga pigem toimib, jah, suuresti alateadvus: naised jäävad niikuinii rasedaks, seda pole vaja, invaliid tekitab samuti probleeme ja mustanahalisest ei oska üldse arvata, mis temaga võib kaasneda. Just alateadvuslik osa muudabki diskrimineerimisega võitlemise väga raskeks. Pole nii, et saad tõmmata otseseid seoseid: tegid seda, tagajärg on selline.

Mis on kõige hägusamad alad?

Näiteks on meil palju kohtuasju, mis puudutavad diskoteekidesse pääsemist. Turvamees ütleb türgi või araabia päritolu noormehele: te pole püsiklient, kahjuks te sisse ei pääse. Aga heledanahaline sealsamas pääseb. Nende kohtade omanikud räägivad, et neil on pidevalt probleeme, sest noored tõmmud mehed teevad tütarlastele sobimatuid lähenemiskatseid. Kui aga küsime, kas neil siis muud päritolu noorukitega probleeme polegi, tuleb välja, et jah, on küll. Ent valgenahalise halba käitumist ei laiendata automaatselt kogu grupile!

« Avalehele 46 Kommentaari