Pankrotti läinud jumalad
Helistasin paar päeva tagasi piiskop Põdrale. Telefon kutsus hulk aega, enne kui viimaks kuulsin hingeldavat „hallood”.
„Kus sa kolad?” küsisin ma pahaselt. „Miks sa telefoni vastu ei võta?”
„Oh, armuline Issand!” ohkis Põder. „Olin parajasti keldris, peitsin sinna kiriku kuldseid küünlajalgu.”
„Misjaoks?” imestasin mina. „Kas sõda on tulemas?”
„Oleks, et sõda!” vastas Põder. „Mis siis viga oleks, muudkui mata inimesi ja pea mälestusteenistusi ja pane leskesid uute meestega paari! Sõda annab töökale vaimulikule leiba ja vorstigi leiva peale. Aga praegu on lugu vastupidine: pole meil enam varsti vorsti ega leibagi. Ah, kõigeväeline Jumal, kas sa siis ei tea, et kõik meie raha tahetakse kreeklastele viia?!”
Ma sain päris pahaseks.
„Põder!” ütlesin ma rangelt. „Ära külva paanikat! See, et sa puudustkannatavat ligimest aitad, ei võta sul tükki küljest. Omal ajal ma ainult sellepärast inimesele südame rindu paningi, et ta oskaks kaasa tunda ja aidata – viia talvel metskitsedele heina, riputada tihastele pekki ning saata kreeklastele sularaha.”
„Issand, mina olen alati metskitsi toitnud ja tihastele pekki riputanud, sest mulle maitsevad nii metskitsepasteet kui ka tihasesupp ja kui siis metskitsed heinu sööma lähevad ja tihased peki peale lendavad, siis on hea neid maha lasta. Aga kreeklasi ma ju ei söö, milleks neid siis aidata?”
„Häbi olgu sul sellist asja küsida, oled sa siis oma kõhu ori?” sõitlesin ma ahnet piiskoppi. „Ja kas sa tõesti sööd tihaseid? Aga mitte see pole praegu tähtis, oluline on, et ei tohi olla nii kade.”
„Aga, armas Jumal, äkki sa saaksid ise kreeklasi aidata?” pakkus Põder. „Sina oled ju suur ja vägev, mis nüüd meie, ussikesed...”
„Ikka mina! Pean aga jälle taevast mannat ja vutte sadada laskma, kas nii?”
„Hm... Ei, kui sa mannat ja vutte sadada lased, siis ikka Tallinnas, nii et ma saaksin ämbrid alla panna.”
„Ah nii! Oh seda lõputut ahnust! Kas sa lõhki ei lähe? Ei, liiga kaua olen sinusuguseid poputanud, tehke aga rahakotirauad lahti ja aidake oma vendi. Arva ära, kes peab toitma ja katma kõiki neid vanu kreeka jumalaid, igasuguseid muusasid, nümfe ja kentaure? Iga päev viin neile mitu pange nektarit ja ambroosiat, et nad oma Olümposel nälga ei sureks. Nende endi templid on ammu pankrotis ja varemeis. Kõik nad on nüüd minu kaelas, aga ma ei kurda, sest jumalatevaheline solidaarsus on püha asi.”
Tegelikult ma muidugi pisut luiskasin. Ega mulle tegelikult eriti ei meeldi kogu seda karja ülal pidada, aga mis sa teed ära – nad on ju kõik surematud, nii et poleks mingit abi, kui ma nektari sekka veidi mürki segaksin. Nii ei jäägi muud üle, kui käia päevast päeva neile ambroosiat ette valamas nagu mingi seatalitaja.
Lõpetasin kõne Põdraga, võtsin ämbrid ja läksin aga jälle. Olümposlased olid juba rahutud ja ruigasid näljaselt.
„Sähke, siin on teie lobi,” ütlesin ma tüdinult. „Häbiasi tegelikult – ise olete jumalad, aga enesega toime ei tule!”
„Mis teha, keegi ei usu meid enam,” vastas Zeus ja lürpis nektarit.
„Iga päev vedel toit,” kaebas Pallas Athena. „Tahaks vahel liha kah!”
„Lihaga on selline lugu, armuline proua,” vastasin mina, „et minge tööle, siis saate!”
Vanamoor välgutas tigedalt silmi ja hakkas kisklema põrgukoera Kerberosega, kes oli jalgupidi künasse roninud ja sealt kõigi kolme keelega ahnelt lakkus.