Kui eeldada, et naisi ja mehi on Euroopas enam-vähem sama palju, siis peaks küll Breiviki arvestustes olema viga: kaasatundjaid ei oleks siis mitte 60, vaid pigem 50%. Seegi võib olla liialdus, aga mitte ülisuur – Breivik ju ei väida, et pooldatakse tema meetodeid.

Milles seisnevad siis need poliitikadoktriinid? Manifest „2083” koos oma lisadega kujutab endast tublit üliõpilaslikku kompilatsiooni parempoolsetest võrgulehekülgedest, kus on läbisegi respektaablimad ja äärmuslikumad allikad, lisaks päevikukatked, intervjuu iseendaga, pildid jne. Käimas olevat kaks vandenõu: muslimid tahavad vallutada kogu kristliku maailma ja Euroopa eliit, nn kultuurimarksistid ehk multikulturalistid aitavad omakorda sellele kaasa. Euroopast on saamas Euraabia. Kristliku taustaga eurooplased aga muslimitega rahus koos elada ei saa.

Breivik meenutab oma teismeea kogemusi muslimijõukudega, kes Oslo tänavail karistamatult pommisid, peksid ja vägistasid. Muslimid teostavad oma iibe abil „passiivset genotsiidi”. Poliitkorrektne eliit ei taha tegelikkusele silma vaadata, sest on suurlinnade tavainimeste kogemustest võõrdunud. Seega peavad Euroopa natsionalistid, kultuurikristlased ehk kultuurilised konservatiivid ühinema. Kristlus ei seostu Breivikile niivõrd usuga, religioosse kogemusega – fundamentalist ta ei ole – kui kultuuri ja väärtustega, ka rituaalidega. Kultuurikonservatiivse liikumise avangardiks olevat aga 2002. aastal Londonis viie või üheksa mehe (taas)loodud Templirüütlite ordu. Selle eesmärk on hävitada kultuurimarksistid ja multikulturalistid ehk A-, B- ja C-kategooria reeturid – poliitikud, ühiskonnateadlased, kultuuritegelased, peatoimetajad, kokku ligikaudu 0,1% elanikest. Tulevases ühiskonnas oleksid kõrvuti alalhoidlikud ja vabameelsed enklaavid – esimesed lihtinimestele, teised peenematele tegelastele, kelle hulka Breivik kahtlemata ka ennast loeb.

Ekslik hulluks tembeldamine

Seda, mil määral Breiviki jutt hajutatud rakukestega salaordust on puhtalt Dan Browni laadis fantaasia ja kui palju on sellel ka tegelikku alust, võime lähitulevikus ehk isegi teada saada. Breivik kõneleb kusagil Baltikumis kahel korral toimunud koosolekust, millest võttis osa 25–30 „rüütlit” paariteistkümnelt maalt. Osalejad olnud kõik peened, respektaablid, kultuursed mehed – ettevõtjad, poliitikud jne. Neonatsidesse ja skinheedidesse suhtub Breivik pigem põlglikult. Ta samastub traditsioonidega, orduga, oma iidse sugupuuga, kultuurikonservatismiga, kultuuripärandiga. Sääraste kogunemiste toimumine ei tundugi päris ebatõenäoline – kuigi vaevalt seda reedel toimunud massimõrvaga seostada saaks. Intrigeeriv aga oleks kujutleda, kuidas Baltikumi ja Vene templirüütlite koostöö võiks välja näha. Praegu spekuleerib ajakirjandus selle üle, kes võinuks olla Breivikil Richard Lõvisüdame nime all mainitud inglasest mentor. Kandidaatide seas on kaks islamivastase viha õhutajat, Paul Ray ja Alan Lake, kes on juba seda seost eitanud.  

Esialgsetest Eesti lehtede juhtkirjadest jäi mulje, nagu tahetaks Breivikit tema vaadetest iga hinna eest isoleerida. Tema tekstist nopiti välja küll mõned harvad lugupidavad viited Putinile ja natsionaalbolševismile – ilmselt seepärast, et need äratavad meie lugejas kindlasti rohkem tülgastust kui Breiviki muud ja tugevamad sümpaatiad.

Ega üksikterroristi ideede segu põhjal saagi anda üldistavat hinnangut tervetele mõttevooludele. Aga sel juhul tuleks olla ka järjekindel ning mitte näiteks siduda muslimite terroritegusid salafismiga või mõne muu islamivooluga, rääkimata islamist tervikuna. See, kui absurdne oleks tegusid ideedest täielikult isoleerida, tuleb välja, kui keegi kuulutaks näiteks Lenini või Hitleri kuritööd lihtsalt edevate maniakkide eneseväljenduseks, millel pole mingit seost kommunismi või fašismi ideoloogiaga.

Manifesti põhjal ei teki vähimatki muljet, nagu vastaks Breivik mingile kliinilisele vaimuhaige definitsioonile, nii et teda annaks süüdimatuks pidada (erinevalt jaanuaris Arizonas rahvaesindajat Gabrielle Giffordsi haavanud ja kuus inimest tapnud Jared Loughnerist, kelle parempoolsed vaated jäid tõepoolest puhta hullumeelsuse varju). Ka ei olnud tegu puhtekspressiivse terroriaktiga nagu Aum Shinrikyo sekti 1995. aasta sariinirünnakud Tokyo metroos.

Keha on relv

Breiviki tekstis avalduvad ratsionaalne analüütiline ja kaalutlev mõistus, sangviiniline temperament, optimism, üleolek väiklasest vimmast, isegi teatav huumor, mõnikord ka tolerants. Isegi islamit ei paista ta kuigi emotsionaalselt vihkavat, vaid näeb selles tõrjumisväärset kasvajat, omamoodi kultuurihügieenilist probleemi. Ta ei poolda rassismi, antisemitismi, ei eita holokausti (Iisraelis näeb ta islamivastast liitlast), ta kritiseerib natsionaalsotsialiste ja tunneb pigem vaimusugulust noorkonservatiividega, nende elitaarsemate eelkäijatega. Breivik tunnistab, et sõbrad paraku tema vaateid ei jaga ning mõnikord peab ta iseenesele meelde tuletama, et plaanib ju kõiki oma hirmutegusid puhtalt armastusest sõprade, eurooplaste ja kristliku kultuuripärandi vastu.

Ta on aga jõudnud eetiliste kõhkluste hülgamiseni – mis loob ju omamoodi kangelasliku tunde – ning võtnud omaks võib-olla arvutimängudest inspireeritud tulevikustsenaariumi: kujutluse islamivastasest ristiretkest Euroopas, mis peaks 2083. aastal päädima kultuurilis-kristlike jõudude triumfiga islami ja „kultuurimarksistide” üle. Selle saavutamiseks tuleb tarvitada – paraku – koledaid abinõusid. Ta on valmis end tulevaste eurooplaste õnne nimel märtriks tooma. Ühe hullumeelse joonena torkab manifestist silma küll see, kuidas autor käsitleb iseennast, oma keha ja elu justkui relvana, mis on antud ürituse teenistusse (anaboolsete steroidide jms kasutamine) sooviga arendada endast sõjamasin. Samal ajal aga jääb islamivastastel võrgulehekülgedel kolades mulje, et Breiviki vaated ei ole selles kontekstis sugugi kõige pöörasemad.

Kahtlustan, et ajakirjanduse algne soov Breivik lihtsalt hulluks kuulutada (samm, mida Breivik oma manifestis ka ette näeb) lähtus ebamugavast tundest, et paljud tema manifesti ideed on meie avalikus diskursuses, rääkimata võrgukommentaaridest, täiesti igapäevased. Säärast „valget meesjauru”, vingumist poliitilise korrektsuse, feminismi, meid sisse piirava islami üle ning Euroopa kristliku kultuuripärandi taga igatsemist (ilma siira usuta) võib ju leida ka kõikjalt meie parimate poegade seast. Terved lõigud Breiviki tekstist, mis on omakorda võrguavarustest ümber tõstetud, oleks vabalt pandavad meie peavoolu poliitikute, „ekspertide”, ajakirjanike, kiriku- ja kultuuritegelaste suhu ning vastupidi.

Šikk terrorism

Loomulikult ei tähenda see, nagu oleksid nemad nüüd Norra veretöödes kaasvastutavad, nii nagu blondid mehed ei tarvitse end veel veretöö pärast teistest ebamugavamalt tunda. Samal ajal aga on raske nõustuda väitega, nagu olnuks Breiviki tegu lihtsalt ühe isoleeritud üksikhullu eneseväljendus. Poleks olnud neid konspiratsiooniteooriateks välja arendatud ideid, poleks olnud ka terroriakti. See ei tarvitse jääda ainsaks omataoliseks.

Meenutagem, et 19. sajandi lõpukümnend oli läänes anarhistliku terrorismi kõrgaeg, mil igal kuul plahvatasid suurlinnade kohvikutes ja teatrites pommid ning tapeti sadu tsiviilisikuid ja ka ministreid, kroonitud päid ja presidente. Seda peeti isegi šikiks ja nii mõnedki kultuuriinimesed tundsid terroristidele kaasa. Anarhistlik terrorism rauges enne Esimest maailmasõda ja vasakterrorism üldiselt ammendus läänes hiljemalt veerand sajandit tagasi. Nüüdisaegne paremterrorism veel väga šikk ei ole, kuigi enamik võrgukommentaare on tarvitusele võtnud üsna üheülbalise arutlusmalli: „Kole tegu küll, AGA sotsid ja multikulti on ikkagi pahad, Euroopa Liit on enesetapu teel, varsti on kõigi naiste näod kaetud jne.” Lõppude lõpuks on mingil määral ka meie enda teha, kas Breiviki tegu jääb üheks erandlikuks kurjuseväljenduseks või paneb aluse uut moodi poliitikale. See, kas Breivik oli ettearvamatu erandnähtus või pöörde tooja, selgub alles lähikümnendil.