XII noorte laulu- ja tantsupidu Foto: Priit Simson

Loomine on väikekodanluse silmis üks kahtlane värk. Või hea küll, kui makstakse, siis kopika nimel ju võiks, kui pea midagi korralikumat ei võta, võib möönda mikropursui. Tegelikult on see loomisevärk palju hullem, kui ta arvab.

Peamiselt siin (vähem mujal) on üks eneseteostuse teid epateerimine, püüd jahmatada ühiskonda oma käitumisega, mis rikub väljakujunenud ettekirjutusi.

Minu teada on kultuuriloo kuulsaim ja tulemusrikkaim epataaž Luis Buñueli ja Salvador Dalí ühistöö, sürrealistlik, religioonivastane satiir „Kuldajastu” (1929). Tolles lühifilmis on naistegelane urineerima pandud. Euroopas valitses toona madonnakultus, naised on pühad ja teatavasti sellist asja ei tee. Euroopa suured päevalehed materdasid autoreid, aga see oligi mõeldud kõrvakiiluks kodanlikule moraalile. Avalikkus läks provokatsiooni õnge, Buñuel ja Dalí said kuulsaks, nende edasine tee oli kergem.

Vabas Eestis tsensuuri ei ole. Noor Mikk Pärnits kirjutas nüüd oma arvamuse laulupeost ja igast piluaugust peale pressivast rahvuslusest.

Ja milline mahtra on lahti läinud! Viimaks ometi kukkus nagu puu otsast nn rahvuslaste kätte malakas, millega nn vasakpoolseid ja nn liberaale nüpeldada. Kui varem oli nende tekstidest kaunis raske mõista, mida üldse vasakpoolsuseks ja liberaalsuseks peetakse, siis nüüd sai asi selgeks: kõik, kes ei mõtle nagu peab, on saatanast, tähendab vasakpoolsed ja liberaalid, Pärnitsad.

Avalehele
133 Kommentaari