„Kuule, Tali, valime sinu Kentuki Lõviks.”

„Mismoodi?” ei saa Arno punapea sõnadest aru. „Kentuki Lõviks? Aga Toots ju…”

„Mis tähendab Toots!” pistab Kiir vahele. „Ega see Tootsile nina peale pole kirjutatud, et ta on Kentuki Lõvi. Meie valime sinu!”

„Misjaoks?”

„Lihtsalt. Ärgu see Toots arvaku, et tema vastu keegi ei saa! Tutkit, brat! Lakkugu panni! Eks ole, Tali? Oled nõus?”

Arno mõtleb. Ühest küljest tundub Kiire mõte talle püsti rumal. Toots on olnud Kentuki Lõvi sellest ajast peale, kui ta koolimajja tuli, ja Arno meelest võiks ta selleks ka jääda. Ega sellel Kentuki Lõvil ju midagi muud teha ei tule kui ahjuroop käes nurgas põlvitada. Mis vahet seal nii väga on, kes seda teeb? Teisest küljest – võib-olla Teele… Jah, võib-olla Teele vaataks teda, Arnot lahkema pilguga, kui ta seal sedasi ahjuroobiga…

„Hea küll, ma olen nõus,” ütleb Arno. „Ainult ei tea, kas hääled ikka kokku tulevad?”

„Tulevad, tulevad!” kinnitab Kiir ja kihistab erutunult naerda. „Küll sa näed, keegi ei hääleta Tootsi poolt! Oi, paras! Oli Kentuki Lõvi, aga nüüd on tühi koht! Ma tahaks näha, mis näo Toots teeb, kui te meie plaanist kuuleb!”

Seda saab Kiir peagi näha. Kui Toots teada saab, et Arno Tali on otsustanud Kentuki Lõviks kandideerida, vajub tal jahmatusest suu ammuli.

„Kuidas siis nii, poisid!” katsub ta vastu vaielda. „Mispärast nüüd korraga Tali? Mina olen Kentuki Lõvi, kõik teavad seda!”

„Aga meie valime uue!” kuulutab Kiir ja lisab tähtsalt:

„See on demokraatia!”

Sellist sõna pole Toots varem kuulnud, aga et see midagi hirmsat tähendab, selles on ta kindel. Suure ähmiga ei mõista ta muud teha, kui pöörab taskud pahupidi ja pakub kõigile seal leiduvat varandust.

„Tõnisson, säh, võta nööri! Imelik, ole lahke, klaasikild! Tiugule kingin indiaanlase pildi. Võtke kõik, ainult laske ma olen Kentuki Lõvi edasi!”

„Ei, ei, ei!” kiljub Kiir ja hüppab suurest rõõmust mitu korda õhku. Nii tore on vaadata, kuidas Toots hädas on. Nagu mustlane mädas! Paras, paras, see on talle nööpide ja Lati Patsi eest! „Hakkame valima! Tõstke käed, kes on Tali poolt!”

Käed tõusevadki, aga Arnol on silmi üksnes Teele jaoks. Kas tüdruk hääletab tema poolt? Aga Teele ei tee seda, Teele vaatab hoopis aknast välja, nagu ei läheks talle sugugi korda, et Arnost võib kohe-kohe saada Kentuki Lõvi, kes põlvitab nurgas ahjuroobiga!

„Teele, kas sina ei ole minu poolt?” küsib Arno ja läheb ise näost punaseks.

„Miks ta peaks olema?” õiendab Toots vahele. „Teele on mõistlik tüdruk, tema annab oma hääle mulle. Eks ole, Teele?”

„Teele…” sosistab Arno. „Sa kunagi ütlesid, et sul oleks kahju, kui ma ära suren, kuidas sa siis nüüd nii… Toots kiskus sind ju tantsima, miks sa tema poolt oled?”

„Sellepärast ongi, naistele meeldib tantsida,” seletab Toots. „Teele, kui sa oma hääle mulle annad, siis võime kasvõi kohe ühe polka teha!”

Aga Teele üksnes vaatab põlglikult oma koolivendi ja turtsatab:

„Jätke rahule! Alles eelmisel nädalal kutsusite mind vaatama, kes kaugemale pissib, nüüd olete uue tobeduse välja mõelnud. Ära on tüüdanud!”

„Ei noh, kuidas siis tobedus, see on demokraatia!” prigiseb Kiir.

Kentuki Lõvi valimised jätkuvad. Toots nutab, Arno on näost valge kui lubi. Hääli kokku rehkendada siiski ei õnnestu, enne saabub köster ja paneb „põrsakarja” karistuseks issameiet lugema.