Lootus saada üldrahvalike lemmikute ritta veel mõni kangelane kõditab meeli. Õdede ·migunide kurb juhtum paneb hirmuga juba ette põrnitsema ka meie noorte eurolauljate rivi. Selgeks sai tõsiasi, et sportlikust tulemusest – ihaldatud rekordist või medalikohast – on rahvale vähe. Rahvas tahab kangelasi, kes oskaks oma tulemust rahvaga jagada. Nii et see meeli liigutaks, südant soojendaks. Nagu Allar Levandi ja Erki Nool spordis, või Maarja-Liis Ilus ja Koit Toome euroreas. Latt on kõrgel. Kes võiks jätkata noorte ja ilusate, edukate, aga ka arukate rida? Enamikul meie tähtedel on selles osas arenguruumi. Pole palju neid, kes oskaks väljaspool laulmist või sportimist esineda lauslollust rääkimata.
Hea maitsega eestlane on Eurovisiooni lauluvõistlust põlanud. Tihti ka põhimõttel: söön ja salgan. Kui mitte kultuuri-, siis spordisündmusena hoiab eurolauluvõistlus iga eestlase huvi üleval. Põhimõttel “mitmenda koha see meie oma siis saab?”. Eriti pärast seda, kui meie omadel on seal tunduvalt paremini läinud kui naabritel lätlastel-leedulastel, soomlastest rääkimata. Veel uhkem, ka venelasele tegime ära!
Laupäevases Eesti Päevalehes tunnistas enamik mais Jeruusalemmas toimuvale lõppkontserdile pürgivate eesti eurolaulude autoreid ja esitajaid, et Eurovisioon on väheseid võimalusi meie popmuusikutele ennast näidata. Ju hakkame tasapisi siingi krambist ja valehäbist üle saama ja võtma asju nii nagu nad on. Tahtmata näha ka Eurovisiooni lauluvõistluses tõsimuusika üritust. Pole hea laulu kirjutamine keelatud sellelegi võistlusele. Tänavuse Eesti finaali valitud kümne laulu põhjal tundub, et meiegi heliloojad on vabanemas mallidest, mida eurolaulu puhul kaua kohustuslikus arvati.
Paraku näib ka tänavune valik kinnitavat reeglit, et tõelised hitid sünnivad väljaspool eurokonkurssi. Kahju, et pärast Code One’i “Tantsupalaviku” Eesti finaalis võiduta jäämist püsib võistlusest eemal hitimeister Mikk Targo. Ka meie professionaalse tantsumuusika lipulaev 2 Quick Start on tootnud oma parimad palad väljaspool konkurssi.
