Peep Mardiste: tselluloosivabrik on surnud. Kuidas siis puitu väärindada?

Valitsus jõudis täna ilmselt raske südamega otsuseni lõpetada puidurafineerimistehase eriplaneering, mille nad ise aasta eest oli algatanud.

Nüüd saab ehk natuke rahulikumas õhustikus arutada, milles see müstiline puidu väärindamine ikkagi peaks seisnema ehk kuidas tuleks majandusse raha juurde nii, et loodus puhtaks jääks.

Mind on kogu tselluloositehase loo juures pannud imestama kaks asja. Valitsus on hiljuti maha saanud ühe jupiga haldusreformist, millega sooviti justkui omavalitsusi tugevdada ja neile rohkem sõnaõigust anda. Ja paralleelselt tuldi appi erainvestorile, et see saaks oma saastavat vabrikut teha üle omavalitsuste peade. Investoreid ei saa muidugi neile mugava skeemi püstitamises süüdistada, sest nemad tahavadki asju kiiremini lükata. Valitsusel oleks võinud siiski olla piisavalt oidu, et mitte kaasa minna vabriku asukohavaliku simuleerimise mänguga, sest valik oli ju Emajõe kallastega piiratud.

Teiseks paneb mind jätkuvalt imestama tselluloositehase algatusrühma enesekindlus ja kompromissitus.