Väga hea, et oleme mugandanud endile vajalikke sõnu alamsaksa, rootsi, vene, soome keelest, sealhulgas sõnad “vabadus” ja “priius”. Paratamatu pole aga lasta ilmselt tarbetuil võõrmõjudel kesta. Tarbetu on seesugune võõrkeelend, mis ei avarda kuidagi eesti keele väljendusvõimalusi. Kui sellise võõrsõna või -lausemalli mõtlematult ohter pruuk tõrjub kõrvale häid omasõnu või ladusaid eesti lauseid, siis on see lausa kahjulik.

Olen varemgi korduvalt väitnud, et kõige tarbetumaid võõrsõnu nüüdiseesti keeles on “konkurss”. See on umbrohuna vohama löönud vene keele mõjul (kuigi pole vene omasõna, vaid tõenäoliselt sinna võetud prantsuse keelest). Nagu umbrohi võib hävitada tarbe- ja ilutaimi, lämmatab “konkurss” täpsemaid sõnu.

Täiesti sobimatu on kasutada venestamisaegset umbsõna seoses Eesti vabaduse austamisega. Kui ideed omavahel võistlevad, siis on loomuldasa tegu ideevõistlusega. Ei, ma ei arva, et “idee” tuleks tingimata asendada mõne omasõnaga. Niisama kohatu on kõnelda isamaaliste laulude konkursist, kui heliloojad kõigest hingest võistlevad, kaunimaid laule kodumaale pühendades. Isamaalisusega ei sobi kuidagi kokku võõrameelsus, vaid ikka emakeelsus.

Samuti ei kõlba kuskile, et kodukaunistamise võistlust kiputakse üha lämmatama “konkursiga”. Eesti kaunitest kodudest kõnelgem ikka kaunis eesti keeles. Oli väga meeldiv kuulda rahvusringhäälingu ühe poole, Eesti Raadio uudistesaadet Tõnu Karjatse suu läbi rääkimas puhtas emakeeles “Kauni kodu” võistlusest. Ent samavõrd kurvastav oli kuulda sellest samal õhtul ETV “Aktuaalses kaameras” läbivalt umbsõnalise “konkursina”. Mida küll tähendab “rahvus” Eesti rahvusringhäälingu nimes? Hea vähemalt, et koolileiva pakendi kujundus leiti nii raadio- kui ka teleuudiste järgi ikka joonistusvõistluse kaudu.

Teine sõna, mille täpne tähendus kaob lämmatava “konkursi” varju, on samast ladina tüvest pärit vajalik võõrsõna. Igal suvel tormavad toimetajad ummisjalu umbsõnaga ülikooli astujate kallale, olles unustanud lihtsa mõisteseose: mitme ühele kohale pürgija vahel tekib konkurents. Täpselt sama kehtib üht ametikohta taotlevate konkurentide kohta.

Nii mõnigi raadio- ja telehääl, poliitikuist ja teistest rääkimata, ei suuda sõna “konkurss” pealegi korralikult käänata, lausudes omastavas ning omastava tüvel põhinevais vormides  seda pika s-iga: “konkurssi võitis”, “konkurssil osales”. Ometi peaks igal keskharidusega eestlasel olema selge, et käänata tuleb nagu sõna “kurss”: “võttis uue kursi”, “on õigel kursil”. Peaks, aga... Ainuke tähendus, milleks “konkurssi” (osastav!) on vaja – õiguskeele oskussõnana –, seostub pankrotimenetlusega, kus maksujõuetu omaniku vara jaotatakse võlausaldajaile.

Vabadussamba vaimne pankrot?

Võib-olla on kavandivõistluse asemel konkursi korraldajad tulemuse ära sõnanud (ideekonkurss “Vabadussõja võidusammas”)? Miks peab võidukat vabadussõda meenutama nimelt sammas? Millisest vabast ideede võistlusest saab juttu olla, kui hindajaisse on juba ette istutatud (indoktrineeritud – kui soovite) just samba idee? Pigem võiks see olla mingi hoopis erakordsem mälestusmärk. Eesti Vabadussõda kui erakordne sündmus vääriks küll ainulaadset märki, mis kannaks mälestust noist võitlusist – ent miks mitte ühtlasi teistestki vabadusvõitlejaist alates Lembituga ja lõpetades Jüri Kukega. Küllap sobiks eesti rahva vabaduse märgiks kõige paremini siiski Vabaduse Hiis – mitte tingimata tammikuna, vaid mis tahes maises vormis vabaduse aadet kandva hiiena. Ikka Vabaduse väljaku veeres.

Ei sammast, mälestusmärki ega hiit tarvitse eestikeelses suhtluses asendada “monumendiga”, kuigi selle ladina päritolu sõna üks tähendusi on au- või mälestussammas ning sõna on Harjumäel kivisse raiutud. Ise-

asi on kasutada kunstitermineid “monument”, “monumentaalkunst”, “memoriaal” õiges seoses ja liialdamata.

Kas ei anna ehk valiku teinute indoktrineeritusest tunnistust seegi, et võidutöö kuulutati välja, ilma et toimkonna pea osanuks valikut kuidagi sisuliselt põhjendada. Nüüd alles hakkavat toimkonna liikmed põhjendusi läbi mõtlema. Või hoopis tagantjärele välja mõtlema?

Vaba eesti rahvas vabal maal väärib vaba mõttelendu. See saab olla tõeliselt vaba vaid selges eestikeelses väljenduses. “Võistlus” taas ausse! On vaja vabaneda nõukaajal peale surutud tarbetutest russismidest, mille suhtes on paraku paljud juba tuimaks muutunud. Loomulikult peab vabanema ka tuimaks muutvaist tarbetuist anglitsismidest-amerikanismidest, mis on Eesti taasiseseisvudes vasikavaimustuses tarvitusele võetud ning erksat eestipärast keelepruuki ahendavad.

Eesti rahva vabaduse võimsaim mälestusmärk on eesti keel. Sestap peaks igaüks meist aitama kaasa eesti keele taasiseseisvumisele.