PEEP NEMVALTS: Keelehoid või keelereostus?
Tõepoolest oleks nagu mõningast keele paremust märgata. Otsekui tõestuseks oli sama päeva juhtkiri Kõrgkooli pürgijate hirmud ja lootused” väga heas eesti keeles. Võõrsõnugi kasutati täpselt õiges tähenduses: haldusjuhtimise erialal on konkurents 18 inimest kohale“. Palusin mõnel juhtkirja lugeda ning keegi ei tundnud puudust sõnast konkurss. Selge tõestus, et tegu on tarbetu võõrsõnaga eesti keeles – kui seda just ei tarvitata õiguskeele terminina tähenduses maksujõuetu võlgniku vara jaotamine võlausaldajaile’.
On neid, kes hoiavad loodust, ja neid, kes reostavad. Meie emakeel on osa Eesti loodusest. Nagu reostatud loodus ei lase vabalt hingata, ei lase reostatud keel selgelt mõelda ega suhelda.
Olen kindel, et looduses ja loodusega töötajad ise ei reosta loodust. Keelega töötajad aga pahatihti reostavad oma keskkonda küll – koguni toimetajad, rääkimata avalikkust teavitavaist ametnikest. Mõni minister ei oska käänatagi sõna konkurss, kuid ponnistab ikka kasutada seda seal, kus piisaks (riigi)hankest, võistlusest või valikust. Kui pistaksime seadus- ja halduskeele reosõnad prügikotti, julgeksid ehk ametimehedki selget keelt pruukida.
Reostusel on kahesugune mõju: vahetu, märgatav ning pikaajaline, varjatud. Nagu vahetu naftareostus kleebib kinni merelindude tiivad-nokad, piirab võõr(sõna)reostus keele lennukust ning ähmastab sisu.
Selletaolisi ja segasemaidki uudiseid tuleb päevast päeva lahti muukida: “Regulatsioonide kaardistamine terminalide konstrueerimiseks on poliitiliste broilerite broneerimiskeskuse europrojekti raames meie esimene prioriteet ”
Asjad jäävad pähe kinni
Vastavatud Viru keskuse alla juhatab silt “Bussiterminal. Bus Station”. Kahes võõrkeeles! Huvitav, miks lühem ja eestikeelsem bussijaam ei kõlba? Laevnikud ja teisedki sunnivad meid üha pileteid broneerima“, kuigi eestlasel on mugavam kohti tellida või kinni panna.
Mullu suvel kirjutasin Eesti Spordilehes, et pole põhjust tekitada eesti keelde “atleetiksi miitingut”, ent nüüd reostab taas eestlase keeletaju reklaam kergejõustiku “õhtumiitingust”. Nähtavasti ei loe eesti kergejõustikujuhid lehte ega tunne huvi eesti keelekeskkonna vastu. Rahvusvaheliselt ingliskeelne athletics meeting saab eestikeelse publiku jaoks olla puhtas eesti keeles kas kergejõustikuvõistlus või -õhtu, miks mitte ka -pidu.
Ei näi oma valdkonna keele puhtus huvitavat sporditoimetajaidki, kes rahumeeli sääraseid “miitinguid” levitavad ning eelistavad – või prioriteerivad? – “kolli” väravale, “peletoni” (jalgratturite) peagrupile, ning kollitavad eesti spordihuvilist muudegi keelepeletistega, selmet ennast ja kaasaelajaid koolitada. Slängireostus, mis muud.
Taasavastagem käänded
Nagu pikaajaline merereostus võib kahjustada mereelustikku, võib pikkamööda keelde imbuv kantseliitlikult kohmakas ja võõrapäraselt vormivaene lause tasapisi ja märkamatult loomuliku eesti keele süvakihtidesse imbuda. Millega muidu seletada, et eesti filoloogi haridusega teletoimetajadki tutvustavad meile siidiplaate ja diiviidiisid“ ning sedasama kuuleb nii mõneltki emakeeleõpetajalt. Nemad võiksid ju ometi teada eesti keele tähestikku: CD = tsee-dee. Ent nemadki aitavad kaotada eesti keelest järgarve! Rääkimata reklaamnikest, kes kuulutavad ürituse toimumisaega kaheksa kuni üksteist juuli“ või ministritest-riigikogulastest-ametnikest, kes arutavad kaks tuhat viis aasta eelarvet“. Ehk arvatakse, et järgarvsõnu polegi keelde vaja? Et tähendus niigi selge, ükskõik kas kaheksa päeva või kaheksas päev? Võib-olla peetakse seda koguni keele arenguks?
Ühed arendajad“ on taas spordikommentaatorid, kes püüavad eesti keelest muist käändevorme ära kaotada: Kindlalt esimesel katsel ka see kõrgus üle. Kaks meetrit täna üle hüpata ei õnnestunud.“ Ehk ütlevad nad koduski koer hüppas see aed üle“? Puhtas eesti keeles saab öelda kas hüppas sellest kõrgusest ~ kahest meetrist üle, see kõrgus ületatud või on selle kõrguse ületanud.
Kui mõni raadios usutletav räägibki keelehoidlikult luulevõistlusest, siis näitab eesti filoloogist usutleja uhkelt eeskuju“ võõrsõnatseva luulekonkursiga. Tasapisi, kuid sügavalt reostatud eesti keeles ei taotleta toetusi uurimistööle, vaid grante projektile; ei korraldata näitusi, vaid kunstiprojekte; ei lavastata näidendeid, vaid teatriprojekte. Mõnes ülikoolis tuleb koostada magistriprojekt“, kuid tööturuametil töövahendusprojekte on raskem teha“ Reokeele Projekt toimub mitmes faasis“ peab vist tähendama: töö käib mitmes järgus.
Suvel puhtas looduses virgestudes ja loodushoidu toetades võiksid kõik – eriti avalikkusele kõnelejad-kirjutajad – mõelda süvemalt ka keelehoiu olulisusele. Eesti keel olgu osa puhtast Eesti loodusest.
Muide, keel pole ainult kiri – sestap ärgem vahemärgireegleid üle tähtsustagem, vaid lihtsustagem neid!
