Edgar kukutati ja tema loodud erakond sai kohe peale seda uskumatu kiirusega valitsusse. Vähe sellest - meist sai üleöö lausa peaministripartei.

Kuid seal oli mitmeid agasid.

Reformierakonna kukutamise järel jagati valitsuses portfellid küll võrdselt, kuid meile ei antud ei välisministri, kaitseministeri, justiitsministri ega ka siseministri kohti. Taavi Rõivase valitsusega võrreldes parandasid hoopis sotsid ja IRL oma positsioone. Iroonia oli selles, et meie kõige väiksem partner - hinge vaakuv IRL - sai endale kõigele lisaks veel ka presidendi koha.

Edgar oli pettunud, selline valitsus polnud tema meelest Eesti suurimale erakonnale vääriline. Kui hiljuti hakati rääkima sellest, et Edgar võiks olla küll Keskerakonna Tallinna valimisnimekirja esinumber, kuid mitte linnapeakandidaat ega ka Lasnamäe esinumber, siis võttis ta seda mõnitamisena: valija saab valida inimest, kes on mõne ringkonna nimekirjas, mitte aga üldnimekirjas. Vimm püsis, nüüd lõi aga viimaks välja: milleks peaksin reeturitele hääli korjama.

Jüri Ratas oli uutest liidritest ainus, kes püüdis Edgariga suhteid hoida, kuid sellest oli ilmselgelt liiga vähe. Nüüd, kui Edgar oma nimekirjaga välja tuleb, on kaardid kapitaalselt segi löödud. Erakond on šokis, Taavi Aasa šansid aga päris linnapeaks saada ilmselt kadusid. Nüüd on sootuks uus reaalsus. Küsimus on selles kellele annavad oma hääle Keskerakonna vene valijad, aga kellele Keskerakonna eesti valijad?

Üks on selge - Eesti suurim erakond seisab teelahkmel. Erakond tuleb uuesti üles ehitada. Teist võimalust lihtsalt pole.