Anonymouse näol on tegu järjekordse märgiga uuest sajandist, mis on otsustanud koputamata uksest sisse astuda. Meil on kaks võimalust: kas teeselda, et kogu elutuba enda alla võttev elevant on nähtamatu, või aktsepteerida tõsiasja, et mängureegleid on muudetud ja kõigi elevantide eest uksi lukku panna ei saa.

Nagu teada, püüavad Anonymouse võrgustikku kuuluvad inimesed arvutitesse ja arvutivõrkudesse sissemurdmise ja seal koeruse tegemise kaudu maailma muuta. Põhimõtteliselt võib seda vaadelda asümmeetrilise sõja, terrorismi või politiseeritud küberkuritegevusena. Heal lapsel mitu nime. Halval veel rohkem.

Sarnasus al-Qaidaga

Anonymousel liidreid ei ole, on vaid üldsõnalised põhimõtted, mida anonüümlaseks hakanu ja Guy Fawkesi maski pähe tõmmanu võib tahes-tahtmata tõlgendada ja muuta. Kuna Anonymouse liige võib korraga olla igaüks ja mitte keegi, sarnaneb see võrgustik ühe teise organisatsiooniga, millel on küll liidrid, kuid mille osaliseks võib samuti saada igaüks, juhul kui ta toetab liikumise põhimõtteid ja käitub neile vastavalt.

Jutt käib liikumisest, mille nimi on sama sümboolne kui Anonymouse oma. Pean silmas Baasi, laiemalt tuntud al-Qaidana. Tõsi, organisatsiooni asutasid konkreetsed isikud, kuid 1988. või 1989. aastal, mil Osama bin Laden koos mõttekaaslastega liikumisele aluse pani, oli side- ja infotehnoloogilises mõttes teine aeg. Nüüd on kristlike ristisõdijate, juudi kapitalistide, islamiketserite ja üleüldse igasuguste oma olemasoluga Allahit solvavate koerte vastasest ühendusest saanud võrgulaadne nähtus, mis valmistab peavalu kõigile lääne strateegilistele mõtlejatele ja poliitikaplaneerijatele.

Nimelt ei suuda 1648. aastal Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahulepingust pärinev riikide suveräänsusest lähtuv poliitiline süsteem praeguste ohtudega enam võidelda. Ohud on kõikjal ja mitte kuskil, need ei hooli riigipiiridest, isikute jagunemisest tsivilistideks ja võitlejateks. Ka ei saa tänaste ohtude puhul enam klassikalisel moel läbirääkimisi pidada – pole lihtsalt suverääni, kellega pidada. Ja kui ta leidukski, oleks alati ka keegi järgmine, kes omal käel jätkaks.

Ehk veelgi enam kehtib see Anonymouse kohta, sest nende tegevus toimub arvutites ja arvutivõrkudes. Kui al-Qaidas osalemist saab tõendada selle kaudu, et inimene on käinud mõnes treeningulaagris, suhelnud radikaalsete islamistidega või lugenud vastavaid tekste, siis anonüümlaseks saadakse palju lihtsamalt – ühtki teist liiget tundmatagi. Sina oled kõik. Ja kõik on sina. Ja öelgu keegi, kes peab ennast rohkem Anonymouse liikmeks, et see pole nii!

Vastupanuks uus taktika

Sellest ka artikli alguse väide, et Anonymous on elevant, kes on potsatanud Eesti Vabariigi nime kandvasse elutuppa. Võime väita, et tegu on üksiküritajast poisikese tembuga, aga ühtlasi võime ka avada silmad ja tunnistada, et sedalaadi ühendustest võib saada üks alanud sajandi suuri trende.

Al-Qaida olemasolu on juba praegu maailma muutnud. Kahtlemata muudab ka Anonymous. Korraga nii terroristlike, kuritegelike eluviisiks olevate ja sealtkaudu maailmavaateliste, isegi filosoofiliste ühenduste vastane tegevus nõuab senisest erinevat mõtlemist ja käitumist. Jäädes klassikaliste mudelite juurde, kus on selgelt piiritletav vaenlane, arusaadav lahing ja üheselt defineeritav võit, ei ole võimalik võrgustikke mõista, nende võitmisest rääkimata.

Milline viis oleks õige, on raske öelda, ent möödas on aeg, mil infovahetuse kiirus oli selline, et Preisi kuningas Friedrich Suur võis tegeleda praegugi kontserdisaalides esitatava muusika kirjutamise ja esitamisega.Nüüd võib mõne akordi mängimiseks kuluva ajaga keegi juba esimest korda kuulda nähtusest nimega Anonymous, esineda veebis selle liikmena, kustutada oma jäljed ja jõuda ehk õigeks ajaks Estonia kontserdisaali, kus parasjagu hakatakse ette kandma Friedrichi muusikat.Anonymouse NäguKust pärineb kuulus Guy Fawkesi mask?

Guy Fawkes oli katoliiklasest inglise vandenõulane, kes tahtis 1605. aastal Inglise parlamendihoone koos selle valdavalt protestantidest liikmetega suure hulga püssirohuga vastu taevast põrutada.

Tema näomaski hakati kasutama 18. sajandil Püssirohuvandenõu aastapäevakommetes. Hiljem kasutas maski stiliseeritud versiooni briti koomiksiautor Alan Moore oma kuulsas koomiksis

„V for Vendetta”. Koomiksis kannab maski V-nimeline anarhistlik revolutsionäär, kes püüab kukutada valitsevat totalitaarset režiimi.

Pärast 2006. aastal linastunud samanimelist filmi sai mask maailmakuulsaks ja muutus eri protestiliikumiste sümboliks.

Nüüdseks on Quy Fawkesi maski kasutatud araabia kevade, Occupy Wall Streeti, ACTA-vastastes ja Moskva meeleavaldustes.