Kohe meenub Oswald Spengler (1880–1936), kes mõistis kultuuri all ühte arenguastet inimkonna ajaloos. Astet, mille tema meelest vahetas Euroopas pärast 18. sajandil kõrgpunkti jõudmist välja „tsivilisatsioon“ – Spengleri meelest „tsesarismi ajastu“, mis kujutab endast autoritaarselt juhitavate „massiriikide“ ajajärku.

Seda kõike kirjeldab ta oma peateoses „Õhtumaa allakäik“, mis on iseenesest vahetult seotud Esimese maailmasõjaga. Spengler kirjutas oma teose sõja ajal ning raamatu esimese köite ilmudes septembris 1918 uskus autor veel Saksamaa võitu. „Ta kirjutas oma raamatu ootuses, et riigi sõjaline ja poliitiline eliit saab sellest abi orienteerumisel Euroopa uues korralduses ja valmistumisel uuteks konfliktideks, mida Spengler pidas vältimatuks. Kaotus ja kokkuvarisemine tabasid teda ootamatult, ei pannud aga muutma tulevikuprognoose: majanduse ja koos sellega demokraatia tõus sisepoliitiliselt määravaks faktoriks, demokraatia järkjärguline erodeerumine, seisusliku korra ja rahvuste lagunemine, uute impeeriumide kujunemine ning nende astumine suurtesse sõdadesse.“

Kuigi antud tsitaat manab tõesti silme ette Esimesele maailmasõjale järgnenud ebastabiilsuse ja mullistuste perioodi, mis suubus hävitavasse Teise maailmasõtta, ei aita ilmselt ka Spengleri sõnakasutus lähemale mõistmisele, millisest kultuurist peaksime rääkima, et suuta vähemalt piiritledagi muutusi, mida tõi endaga kaasa Esimene maailmasõda.

Iseenesest on veel üks võimalus. Nimelt – kui oleme üldjoontes nõus tõsiasjaga, et see sõda muutis Euroopat ja maailma, muutis palju enam kui ükski teine eelnenud sajandi jooksul toimunud konflikt pärast Prantsuse revolutsioonisõdu ja Napoleoni sõdu, mis samuti maailma nii heas kui halvas uueks lõid, peab ju järelikult põhjus vähemalt osaliselt leiduma sõjas endas. Mitte selle sõja võimalikuks teinud ühiskondlikes muudatustes – massiühiskonna kujunemine oli tööstusrevolutsiooni ja järjest kiireneva linnastumisega alanud juba enne sõda, samuti olid juba enne sõda olemas uued, moodsa massiühiskonna vajadustele vastata üritavad poliitilised ideed ja ideoloogiad ning juba enne sõda oli olemas hulk tehnilisi uuendusi, mida tänapäeval iseenesestmõistetavateks peame (telefon, filmikunst, autotransport, aga näiteks külmutuslaevade abil rahuldati ka eurooplaste üha suurenevat iha troopiliste puuviljade järele) –, vaid sõjas endas. Ehk siis sõjapidamise kultuuris.

Võib kõlada veidralt – ja ma pole tõesti ka kuskil kuulnud säärast mõistet –, aga ilmselgelt võime rääkida sõjakultuurist. Ning seda ei tohi kindlasti segi ajada sõjakunstiga, mis on kogum teooriaid ja praktikaid, mis on arendatud enda sõjalis-poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja vastase omade nurjamiseks. Kasutades praegu veidrat sõna „sõjakultuur“ pean silmas hoopis seda, kui kultuurselt või mittekultuurselt – kasutades antud juhul täiesti teadlikult ja lähemalt defineerima hakkamata igapäevakeelt – sõda peeti. Kuidas koheldi oma kamraade ja suhtuti sõjavangidesse, kuidas käidi läbi oma ja võõraste tsiviilisikutega, mida peeti rüütellikuks ja sõjamehele vääriliseks, mida mitte. Ehk siis on see tegelikult jällegi sama vana hea kultuuri kõige üldisem definitsioon, mille järgi kultuur on kõik, mida inimesed teevad või tegemata jätavad.

Täispikkuses artiklit saate lugeda värskest ajakirjast Diplomaatia!

Peeter Helme on kirjanik ja kriitik, lõpetanud 2003. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena ning töötab Vikerraadios kirjandustoimetajana. Tänavu suvel juhtis ta Vikerraadio eetris kõlanud Esimese maailmasõja teemalist saatesarja „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“ (http://vikerraadio.err.ee/saade/ferdinand).