Peeter Helme presidendi kõnest: kohustuslikku osa oli ehk liiga palju, see kriipsutas alla kõne teatavat igavust
Seega olid ootused ka Vabariigi Presidendi kõnele taevani kõrged. Samas on pidupäevakõne formaat klassikaline - olgu sünnipäevalapseks hea sõber, töökaaslane või riik, leiduvad sedalaadi kõnes mõned kohustuslikud komponendid. Tuleb õnnitleda, rääkida heast, vaikida halvast ning vaadata tulevikku ja hoida ülal peomeeleolu.
See kõik oli president Kaljulaidi kõnes olemas, mis siiski ei suutnud varjutada kõne teatavat igavust. Võib-olla on asi selles, et kõike seda kohustuslikku oli liigagi palju. Alustades kohustusliku jutuga Eesti edukast eesistumisest ja e-Eestist, järgnesid üsna kunstlikult üksteise otsa lükitud lõigud, milles Vabariigi President püüdis vist küll ära mainida kõik, mis talle ja tema kõnekirjutajatele pidupäeva puhul oluline tundus. Nii avastasin end ühel hetkel kuulamas Eesti elualade kataloogi - kaitseväelased ja politseinikud, haridus- ja kultuuritöötajad, teadlased, omavalitsusjuhid, diplomaadid ja poliitikud, ajakirjandus, vabatahtlikud... President võttis nad kõik läbi ja igaüks sai emaliku patsutuse (mõni neist ka sõbraliku noomituse) osaliseks.
Ilus kujund
Samas tuleb tunnistada, et valitud kujund - väärikas riik - on ilus ning toimis. See joonistus tõesti esile ning selle mõttega võiks tõesti Eesti järgmisele sajale aastale vastu minna. Ilus oli ka möödaniku presidentide ja riigimeeste tsiteerimine - see võtab Eesti sajandi ilusti kokku. Küll aga jäi kõrva ka paar kujundit, mille oleks võinud mainimata jätta. „Komberuum", „õmblusteta ühiskond" ja „avatud rahvuslus". Mida iganes need ka tähendama peaksid, ei allu nad jätkuvalt defineerimisele ja mõtestamisele. Nõnda oleks ehk aeg taibata: need kujundid ei tööta vaid mõjuvad võõrkehadena.
Kokkuvõtteks jäi kõnest üsna sama mulje, mis torkas silma juba Vabariigi Presidendi paari nädala tagust kultuurilehele Sirp antud intervjuus - üliettevaatlik sõnastus ja teemavalik. Tundus, nagu oleks president hirmul ükskõik kelle või mille aadressil millegi reljeefsema või teravama ütlemise ees. Aga võib-olla pole see tõesti ka peokõne koht?
Igatahes on Kersti Kaljulaid võrreldes ametisse asumise järel peetud lahmivate ja nipsakate etteastetega sedavõrd tagasi tõmbunud, et tema sõnavõttudest ei leia enam eriti ei midagi, mida kiita ega ka suurt midagi, mida kritiseerida. Ta teeb oma asja ära ja ongi kõik. Nagu öeldud: kõik juubelikõne kohustuslikud komponendid olid ilusti olemas, ka retooriliselt polnud kõnel viga, aga... ei midagi erilist.
