PEETER OJA: Kui sõnad saavad otsa
Vahel saavad sõnad otsa. Siis, kui räägitakse erinevat keelt. Mitte lingvistiliselt, vaid üldinimlike käitumisnormide tasandil. Elu on justkui pusle, mis koosneb väikestest osadest. Eraldivõetuna ei ütle nad midagi, aga kokku moodustub värviline pilt. Autoriks meie ise. Ja satudki järgmise osa kokkupanekul autopesulasse, kus keegi lihtsalt trügib vahele, sest tema jaoks on see norm. Tema jaoks teisi ju pole.
Tekib küsimus: kes siis mina olen? Ma püüan respekteerida ja mõista teiste inimeste arvamust ja nende arusaamasid elust ning soovin sama ka vastu saada. Ma vastutan täielikult nii iseenda kui ka oma pere eest, oma tööde-tegemiste eest ja ootan sama ka teistelt. Ma püüan järgida kirjutamata ühiskondlikke reegleid. Aga mida teha siis, kui “trügitakse vahele”?
Füüsilise puudega inimene otsib poe juures parkimiskohta, sest just temale määratud koha on hõivanud mingi suurärimehe totakalt naeratav mõttetu beib, keda tuntakse ainult tänu sellele, et ta kuulub “seltskonda”. Ma kleebin oma postkastile sildi “Adresseerimata reklaam – tänan, ei!”, aga mu kasti pannakse iga päev sületäis paberipahna. Laps läheb kooli ja ülekäigurajal sõidetakse ta surnuks.
Raha on Õnne nimi
Suur “vaevatute erakond” laseb end ilmselgelt reklaamida kohukeste kaudu ja lihtsalt irvitab sulle näkku – eks tõesta, et oleme seotud. Pensionärile visatakse alandavalt 500 krooni – see on sinu ainuke rõõm, surmaeelik! Osa meie vanemast põlvkonnast on sellega rahul. Põlvkond, kes peaks olema eeskujuks noortele ja pälvima nende austuse, vahetab väärikuse 500 krooni vastu. Raha on Õnne nimi!?!
Ja sellised Odavaid tuleb aina juurde. Nad on minuvanused, osa veel tava- või ülikoolis, osa lasteaias. Miks on nad sellised? Sest eeskuju on selgelt nähtav. Justkui rahvas Lars von Trieri filmist “Dogville”. Nad räägivad teist keelt, tahtmata peale enda kedagi teist näha, kuulda ja mõista. On vaid üks eesmärk: saada, kas või läbi alanduse. Vastutus olla eakas tekitab igatahes minus küll aukartust. Kas ma tulen sellega kunagi toime?
Rootsi saadik õpib paari aastaga ära eesti keele, meie venelane mitte ilmaski, sest ta lihtsalt ei taha. Selle taga on selge hoiak: ma ei hooli teie Eestist ega ka teie keelest. Pusle hakkab juba kujunema.
Pärnu linnapeaks pannakse, just nimelt pannakse, noor, libe ja karjäärihimur poiss, unustades väärikad härrasmehed, kellel on aateline visioon nii linnast kui ka kogu riigist. Haridust juhib noor naine, kelle ainsaks saavutuseks on sünnitada, justkui tõestamaks, et ta on puberteedist väljas ja suguküpseks saanud. Sama minister annab terve elu teadusele pühendanud professoritele aumedaleid nagu aktiivne pioneerijuht.
Meie president ei taju aega ega ruumi ning õnnitleb rahvast vabariigi aastapäeval võidupüha puhul. Pidusaalis lisandub sellele veel mõnikümmend minutit sisutühja juttu. Valus ja häbi on! Aga kõike seda peetakse meil õigeks. Ja mitte mingi kampaania “Welcome ” ei aita seda pilti välismaalt tulnutele kaunimaks muuta.
Midagi saab ju teha
Need on vaid mõned osad puslest, mida oleme kõik koos kokku pannud. See on kurb pilt. Ja siis astudki sammu, mis ei käi “normiga” kokku. Midagi saab siiski ju teha. Selle jamani ongi viinud vastutuse ja respekti puudumine, sest me pole seda oma elus kogenud ja me ei taha seda ka õppida. Suhtumine stiilis “minust ei sõltu midagi” katab meid külmkareda tekiga.
“Miks sa appi ei lähe, kui inimene tänaval kukub?”
“Minust ei sõltu midagi!”
“Miks sa vahele ei lähe, kui näed rüselust või kui hüütakse appi, vaid helistad esimesena Õhtulehte?”
“Minust ei sõltu midagi!”
“Miks sa kirud riigikogu, kui ise valimas ei käi?”
“Minust ei sõltu midagi!”
Liiga palju on “minust-ei-sõltu-midagi” mentaliteeti. Aga tegelikult ju sõltub! Inimene paneb oma elu tükkhaaval puslena kokku, kuid asetab ka enda kui pusletüki ühiskonda, millest moodustub terviklik pilt. Need pole pelgalt suured sõnad, vaid reaalsus. Kui tulevad valimised, siis mõelge, kas see, keda teie valite, väärib teid ja teie vaateid riigikogus esindama. Kas ta tuleb sellega toime? Kas tema suurim privileeg valituna on vastutada ja olla respekteeriv? Unustage see, et ta on muidu tore inimene, kuulus ja kena jutuga. Mõelge väga hoolikalt!
Me peame oma elus igal ajahetkel valikuid tegema, millised need ka poleks. Valikute ees oleme kuni surmani, edasi ma ei tea. Minu valik oli enda alandamisele pesulajärjekorras vastu seista ja ma kavatsen seda teha ka tulevikus. Mulle ei meeldi agressiivsus. Kuid ma leian, et iga provokatiivne käitumine on kantud agressiivsest hoiakust ja vahel tuleb sellele samaväärselt vastata. Sest sõnad saavad otsa.
