Perearst ei ole detektiiv
Sest see paneks lapse huvidele mõtlema needki vanemad, kes lapsi sotsiaaltoetustest ära-elamiseks kasutavad. Kui pere-arst näeb, et laps on hooletusse jäetud, ta on alatoidetud, väärkoheldud või eiravad vanemad muul moel arsti nõuandeid, riskides pöördumatu tervisekahjustuse tekitamisega lapsele, sisestab arst vastava info digilukku. Süsteemi loomine, mis aitaks sel puhul toetuste väljamaksmise peatada, on ainult tahtmise ja tehnika küsimus.
Eesti laste tervisekontrolli probleem peitub selles, et perearstidel on küll kohustus lapsi jälgida, kuid vanematel pole mingit kohustust lapsi jälgimisele tuua. Perearstid seevastu peavad jälgima laste tervisejälgimise täpset juhendit, kus on täpselt kirjas, millistel lapseea etappidel tuleb läbivaatusi teha.
Perearst peab lapsega ennetavaks tervisekontrolliks kohtuma kuni kooliminekuni üksteist korda ja pereõde kuus korda. Iga läbivaatus tähendab põhjalikku lapse arengu kaardistamist, kus hinnatakse nii vaimse, füüsilise, emotsionaalse kui ka sotsiaalse arengu eakohasust. Iga visiit kestab ligi pool tundi. Perearstil on selle aja jooksul piisavalt aega välja selgitada, milline on perekonna toimetulek, kas laste eest hoolitsetakse, kas lapsel on võimalikke sotsiaalseid või hariduslikke erivajadusi. Järjepidevaid ja sagedasi kontrolle on vaja selleks, et võimalikult vara märgata kõrvalekaldeid, aga ka näiteks väärkoheldud laste sinikaid või alatoitumust.
Kui patsiendid kaovad
Endiselt toimuvad koduvisiidid vastsündinu juurde, kuigi kohati on kõlanud, et see nii ei ole. Koduvisiit toimub kokkuleppel lapsevanemaga. Kõik perearstid, kes imikuid jälgivad, on nimetanud esmassünnitaja beebi juurde tehtava koduvisiidi olulise info allikaks perearstile. Nõustamine on oluline ka noore ema jaoks. Kordussünnitajad keelduvad sageli visiidist ja kuna arst on juba näinud esimese lapse kasvamist peres, on ka tema süda pigem rahulik – kõik on eeldatavasti hästi.
Paraku kasvab Eestis lapsi, kelle tervisest ja arengust pere-arstidel ülevaadet pole. Kui ema ei külasta raseduse ajal kordagi perearsti, siis pole perearstil sündivast lapsest aimugi. Lapse sünnilugu läheb küll digilukku, aga kui perearst ei tea, et laps on sündinud, ei oska ta seda otsima minna.
Laps saab endale perearsti, kui ema tuleb pärast lapse sündi selleks avaldust kirjutama, enne pole see isikukoodi puudumise tõttu võimalik. Perearst ei pruugi isegi teada, et tema nimistus oleval inimesel on laps sündimas või sündinud. Paraku juhtub teinekord ka nii, et paar kuud käib ema kord kuus imikuga kenasti arstil, aga siis kaob. Kui telefoninumber ei vasta, ei saa arst enam midagi teha.Väiksemas kohas teeb pereõde ehk ühe visiidi, et kadunud peret leida, linnas aga ette teatamata patsiente otsima ei minda.
Aga kui uks jääb suletuks, sest pere on ära kolinud? Just nii läks paljuräägitud Ida-Virumaa juhtumi puhul, kus pere teise valda kolis märki maha jätmata. Perearstikeskus ei ole detektiivibüroo ja nii see pere kadunud ongi. Ka ei ole kombeks alati perearstile teatada välismaale kolimisest.
Teinekord pöördub ema sooviga kanda nimistusse juba kahe-kolme-aastane laps ja selgub, et lapsel pole siiani üldse perearsti olnudki – ema on vajaduse korral käinud vaid eraarstil või pole üldse pidanud arstilkäike ja vaktsineerimisi oluliseks.
Lapsevanematel pole mingit kohustust last jälgimisele tuua. Samamoodi puudub kohustus registreerida oma elukoht ja kanda end mõne perearsti nimistusse. Samuti ei pea patsient jälgima arsti antud juhiseid.
Vastutustundetud vanemad
Kui perearst märkab probleemi, võtab ta vajaduse korral ühendust sotsiaaltöötaja või lastekaitsega. Paljudel juhtudel on aga ametiisikud koondatud või siis pole lihtsalt leitavad – suures linnas peab perearst tegema 5–6 kõnet, enne kui soovitud isiku telefoni otsa saab.Väiksemas maakohas on kontakt enamasti olemas. Siiski teame juhtumeid, kus ema vahetas perearsti, kui asi oli lastekaitseni jõudnud. Uus perearst oli kogu loost õndsas teadmatuses, sest ema lapse haiguslugu kaasa ei toonud ja digiloos seda polnud. Perearst ise ei tohi andmekaitse tõttu kolleegile helistada ja infot küsida.
Kuidas teha nii, et kõik lapsed käiksid koos ema või lähema hooldajaga regulaarselt tervisekontrollis? Praegune süsteem on üles ehitatud vanema vastutustundele. Iseenesest on nii ka õige, sest lapse eest vastutavad eeskätt tema vanemad. Vastutusvõimetud lapsevanemad aga leiavad tuhat põhjust, miks mitte ilmuda. Perearsti korduvad manitsused ja selgitused ei ole piisav argument. Lihtsam on vahetada mobiilinumbrit, perearsti või koduvalda. Vanematel, kes ei suuda seada lapse huvisid esikohale, võivad olla alkoholi- või narkoprobleemid, psüühikahäire või siis kuuluvad nad mõnda äärmuslikku usulahku.
Esmatasandi arstikeskus võiks olla asutus, kus perearsti ümber on koondunud pereõde, terviseõde, sotsiaaltöötaja, lastekaitseametnik, ämmaemand, hambaarst ja teised vajalikud isikud. See oleks süsteem, kus info liiguks vigadeta ja patsient saaks paremat abi. Otsene isiklik suhtlemine näiteks sotsiaaltöötajaga, kus kord kuus käiakse läbi probleemsed isikud, parandaks oluliselt vastutusvõimetute toimetulekut ja teenuste kättesaadavust.
Ajakohane meditsiin vajab kõigi osapoolte, sealhulgas patsientide kohustuste täpset määratlemist. Ükskõik kui suure entusiasmi ja empaatiavõimega poleks arstid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsjad ja kaaskodanikud, ei saa ilma korralikult toimiva süsteemita ja erinevate erialade koostööta loota abivajajate olukorra paranemist. See kõik aga vajab Eestis inimressursi väärtustamist, investeeringuid IT-lahendustesse ning poliitilist otsustusjulgust. Ennekõike on aga vaja tahta asju muuta.
