Kolmekümne aasta eest kirjutasin ma raamatu „Laienev ring”, milles väitsin, et aja jooksul on olendite ring, kellele me laiendame oma moraalinorme, laienenud – kõigepealt hõimult rahvusele, siis rassile, kõigile inimolenditele ja lõpuks ka mitteinimloomadele. See on kindlasti moraalne progress.

Kelle valib evolutsioon?

Me võime arvata, et evolutsioon valib välja inimesed, kes mõtlevad ainult omakasule ja oma sugukonna kasule, sest selliste kalduvuste geenid kanduvad tõenäolisemalt edasi. Kuid nagu ma siis väitsin, võib arutlusvõime areng viia meid teise suunda.

Ühest küljest pakub arutlusvõime ilmselget evolutsioonilist eelist, sest võimaldab lahendada probleeme ja vältida ohtusid, suurendades seega ellujäämise väljavaateid. Aga arutlusvõime on midagi enamat kui lihtsalt probleemide lahendamise tööriist. Pigem on see nagu eskalaator: kui me sinna astume, viib see meid kohtadesse, kuhu sattumist me pole oodanud. Eriti pean silmas seda, et arutlusvõime võimaldab meil näha, et teised – need, kes enne jäid meie moraalsetest kaalutlustest väljapoole – on olulistes asjades meiega sarnased. Nende välistamine olendite hulgast, kellele me laiendame oma moraalinorme, hakkab paistma meelevaldsena või täiesti valena.

Steven Pinkeri värske raamat „The Better Angels of Our Nature” pakub sellele vaatele kaalukat tuge. Pinker, Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor, toetub uuematele ajaloo-, psühholoogia-, majandus- ja sotsioloogiauuringutele ning väidab: meie aeg on vähem vägivaldne ja julm ning rahumeelsem kui ükski varasem inimajaloo periood.

Vägivalla vähenemine on toimunud nii perekondade, naabruskondade, hõimude kui ka riikide tasemel. Lühidalt, tänapäeva inimesel on eelkäijatest väiksem tõenäosus surra vägivaldsesse surma või taluda julma kohtlemist.

Paljud inimesed panevad selle väite kahtluse alla. Mõned arvavad, et ammuste korilaste ja jahipidajate elu oli lihtsam ja tüünem kui meie oma. Kuid arheoloogilistel väljakaevamistel leitud skelettide uurimine viitab, et 15 protsenti eelajaloolisi inimesi suri vägivaldsesse surma teise inimese käe läbi. Võrdluseks: 20. sajandi esimesel poolel kahe maailmasõja tagajärjel Euroopas hukkunute arv ei ulatunud palju üle kolme protsendi rahvastikust.

Isegi nende hõimude, keda antropoloogid ülistavad kui eriti lahkeid – näiteks semaid Malaisias, kungid Kalaharis ja eskimod Kesk-Arktikas – mõrvamäär osutub olevat võrreldav Detroitiga, kus on üks USA suuremaid mõrvamäärasid. Euroopas on teie oht mõrvatud saada praegu vähem kui kümnendik, mõnes riigis ainult üks viiekümnendik sellest, mis oleks olnud 500 aasta eest.

Pinker möönab, et arutlusvõime on tema kirjeldatud trendi tähtis mõjutaja. Selle tõenduseks viitab ta nn Flynni efektile – filosoof James Flynni tähelepanuväärsele avastusele, et sellest ajast saadik, kui IQ-testid esimest korda kasutusele võeti, on testitegijate tulemused oluliselt paranenud. Definitsiooni järgi on keskmine IQ 100, kuid selle saavutamiseks tuleb testitulemused standardiseerida. Kui keskmine tänapäeva teismeline teinuks IQ-testi 1910. aastal, saanuks ta skoori 130, mis olnuks parem kui 98 protsendil tollastel testitegijatel.

Edukust on raske seletada hariduse paranemisega, sest testi osad, kus skoorid on kõige rohkem paranenud, ei nõua head sõnavara ega matemaatilisi võimeid, vaid mõõdavad abstraktset arutlusvõimet.

Progressilootus

Üks teooria ütleb, et me saavutame IQ-testides paremaid tulemusi, sest elame sümbolirohkemas keskkonnas. Flynn ise arvab, et rolli mängib teadusliku arutlusviisi laialdasem levik.

Pinker väidab, et paranenud arutlusvõime laseb meil eemalduda oma vahetust kogemusest ja isiklikust või kohalikust perspektiivist ning panna oma mõtted abstraktsemasse, universaalsemasse raamistikku. See omakorda viib moraali parema järgimiseni, sealhulgas vägivalla vältimiseni.

Niisiis on alust arvata, et paranenud arutlusvõime aitab meil ohjeldada oma olemuse impulsiivsemaid külgi, mis soodustavad vägivalda. Võib-olla on see põhjus, miks sõjasurmade hulk on pärast 1945. aastat märgatavalt vähenenud, eriti oluliselt viimasel 20 aastal. Niisiis ei saa eitada, et me oleme endiselt silmitsi tõsiste probleemidega, kuid sellest hoolimata on meil omajagu põhjust loota moraalset progressi.

Copyright: Project Syndicate, 2012
www.project-syndicate.org