Kui ma varastan raamatu vanamoodsal viisil, siis on minul raamat ja teisel inimesel enam ei ole. Minu võit, tema kaotus. Kui inimesed kasutavad piraatraamatuid, on kirjastaja ja autor sageli kaotajad – nad kaotavad tulu raamatumüügist.

Aga kui kolleeg ei oleks mulle raamatut saatnud, oleksin selle laenanud raamatukogust (digikujul seda müügis pole). Piraatraamat aitas säästa aega, ja tundub, et keegi ei kaotanud. Tegelikult said teised minu valikust hoopis kasu: raamat jäi raamatukokku, kättesaadavaks teistele.

Teisalt: kui raamat oleks olnud raamatukogus mulle välja laenutatud ja teised huvilised oleksid pannud ennast laenutusjärjekorda, oleks raamatukogu võinud märgata nõudlust raamatu järele ja tellinud lisaeksemplari. Aga on vaid väike tõenäosus, et minu laenamine veennuks raamatukogu ostma teist koopiat. Igal juhul oleme nüüd jõudnud väga kaugele tüüpilisest varastamisjuhtumist. Küsisin loengus kolmesajalt tudengilt: „Kes teist on jätnud internetist midagi alla laadimata, kuna arvasite, et rikuksite autoriõigusi?” Tõusis ainult viis-kuus kätt. Paljud arvasid, et see, mis nad tegid, oli vale, kuid ütlesid, et „igaüks teeb seda”. Teised ütlesid, et ostnud ei oleks nad seda muusikapala või raamatut niikuinii, seega ei kahjustanud nad kedagi. Ei paistnud ka, et keegi neist kavatsenuks säärased allalaadimised lõpetada.

Autorikaitseseaduste pooldajad tuginevad muu hulgas faktidele, mis tulid välja pärast nüüdseks FBI poolt suletud veebisaidi Megaupload asutaja Kim Dotcomi vahistamist Uus-Meremaal möödunud kuul. Megaupload lubas oma 180 miljonil kasutajal üles ja alla laadida filme, telesaateid ja muusikat; osa rahast, mis Dotcom teenis (reklaamist ja tellijatelt) oli eksponeeritud Aucklandi lähedal tema villa, Rolls-Royce’i ja muude eksootiliste autode kujul.

Dotcomi advokaat väidab, et Megaupload pakkus oma klientidele lihtsalt failide hoidmise teenust ja tal ei olnud kontrolli selle üle, mida kliendid tema juures hoidsid. Kuid Megaupload pakkus tasu neile kasutajatele, kes laadisid üles faile, mis osutusid teiste kasutajate seas populaarseks.

Eelmisel kuul arutati USAs õigusakte eesmärgiga peatada internetipiraatlus. Seadused olid koostatud Hollywoodi stuudiote, kirjastajate ja muusikatöösturite ärgitusel, kelle väitel maksab internetipiraatlus USA-s 100 000 töökohta. Vastased väitsid, et eelnõu mõju ulatub kaugemale kui Megauploadi sarnased veebilehed: see muudab Google’i ja YouTube’i vastutavaks autoriõiguste rikkumise eest ja võimaldab valitsusel blokeerida (kohtu luba taotlemata) juurdepääsu veebisaitidele, mida arvab kaasa aitavat autoriõiguste rikkumisele.

Internetiaktivistid koos Google’i ja Facebook’iga on veennud USA Kongressi piraatlusvastased õigusaktid praeguseks kõrvale panema. Aga võitlus jätkub: möödunud kuul allkirjastasid EL ja 22 liikmesriiki võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA). Lepingule on juba alla kirjutanud Austraalia, Kanada, Jaapan, Maroko, Uus- Meremaa, Singapur ja USA. Nüüd tuleb ratifitseerimine ette võtta ka Euroopa Parlamendis.

Interneti imeteod

Olen autor, samuti lugeja. Üks interneti imetegu on, et mõned minu vanemad tööd, trükiväljaandena ammu otsa lõppenud, on kättesaadavad laialdasemalt kui kunagi varem – piraatversioonidena. Muidugi, ma olen paremas seisus kui paljud autorid või kunstnikud: saan peret toita ülikoolipalgast ega sõltu autoritasudest.

Paljudes riikides kehtivad avaliku laenutamise seadused, et kompenseerida autoritele ja kirjastajatele raamatumüügi vähenemine, mille põhjuseks on laenutamine raamatukogudest. Me vajame midagi sellist ka internetis. Kasutaja võiks maksta ja kui tasu oleks piisavalt madal, vähendaks see piraatlust. Lisage siia megakuritarvitajate vastased seadused ning probleem võiks olla lahendatav. Muidu peavad kõige loomingulisemad inimesed teenima elatist midagi muud tehes, ja sellest kaotaksime kõik.

Copyright: Project Syndicate, 2012, Tõlkinud Villu Zirnask