Kuid arenenud maad suunavad suure osa oma teadusrahast selliste haiguste uurimiseks, mille all nende endi kodanikud kõige enam kannatavad. Näib, et see suundumus kestab veel pikka aega. Kui seda piirangut arvestada, siis milline meditsiiniline läbimurre parandaks meie elu kõige rohkem?

Vähiravi, südamehaigused?

Kui teie esimene mõte on vähiravim või südamehaiguste ravi, siis mõelge veel kord. Vananemisvastaste uuringute toetaja SENS Foundationi teadusjuht Aubrey de Grey väidab, et ei ole mõtet kulutada suuremat osa teadusuuringute rahast vananevate inimeste haigustega võitlemisele, võitlemata vananemise endaga. Kui ravime inimese mõnest haigusest terveks, alistub ta mõne aasta pärast järgmisele. Kasu on seetõttu tagasihoidlik.

Arenenud riikides on vananemine 90% surmade peapõhjus. Vananemise ravi on seega otsekui eaga kaasnevate haiguste profülaktika. Veelgi enam – enne seda, kui vananemisega kaasneb surm, vähendab ta meie võimet nautida elu ja panustada positiivselt teiste ellu. Niisiis, kas vananemise käigus ilmnevate üksikute haiguste sihtimise asemel poleks parem tõkestada või parandada kahju, mida teeb meie kehadele vananemisprotsess.

De Grey usub, et isegi tagasihoidlik edu selles valdkonnas järgmise kümne aasta jooksul võib kaasa tuua inimese eluea märkimisväärse pikendamise. Peamine on kätte saada „pikaealisusse põgenemise kiirus”: olukord, kus suudame eluiga piisavalt pikendada, et lisaaja jooksul saaks teadus teha järgmisi edusamme, mis võimaldaksid eluiga veelgi pikendada. Hiljuti Princetoni ülikoolis esinedes ütles de Grey: „Me ei tea, kui vana on praegu esimene inimene, kes elab 150-aastaseks, kuid esimene inimene, kes elab 1000-aastaseks, on praegu peaaegu kindlasti temast rohkem kui 20 aastat noorem.”

Seejuures köidab de Greyd mitte igavesti elamise väljavaade, vaid pigem hea tervise juures ja nooruslikult elatud elu pikenemine. Arenenud riikides võimaldab see noortel ja keskealistel jääda kauemaks nooruslikuks ja leevendada ähvardavat demograafilist probleemi, et ennenägemata suur osa elanikkonnast jõuab kõrgesse ikka ja muutub sõltuvaks noortest.

Teiselt poolt peame siiski püstitama eetika-küsimuse: kas me oleme isekad, kui püüame oma eluiga nii palju pikendada? Ja kui see meil õnnestub, kas siis võib juhtuda, et tulemus on ühtede jaoks hea, aga teiste suhtes ebaõiglane?

Rikaste riikide elanike oodatav eluiga juba on ligikaudu 30 aastat pikem kui inimeste eluiga kõige vaesemates riikides. Kui avastame, kuidas aeglustada vananemist, võime saavutada olukorra, kus vaene enamus sureb eas, kus rikas vähemus jõuab alles oma oodatava eluea teise kümnendikuni.

See asjaolu annab alust arvata, et vananemise võitmine suurendab maailmas ebavõrdsust. Teine asi on see, et kui inimesi pidevalt juurde sünnib, aga teised ei sure eest ära, siis planeedi rahvaarvu kasv muutub veelgi kiiremaks kui praegu, mis samuti muudab elu paljude jaoks palju hullemaks, kui see muidu oleks olnud.

De Grey vastus esimesele vastuväitele on see, et kuigi vananemisvastane ravi võib olla esialgu kulukas, on tõenäoline, et selle hind langeb, nagu on juhtunud paljude muude uuendustega alates arvutitest kuni aidsiravimiteni. Kui maailmas jätkub majanduslik ja tehnoloogiline areng, muutuvad inimesed jõukamaks ja pikas perspektiivis saavad vananemisvastasest ravist kasu kõik. Nii et miks mitte alustada sellega juba praegu ja teha see esmatähtsaks?

Esimene laps veel hiljem

Mis puudutab teist vastuväidet, siis vastupidiselt sellele, mida enamik inimesi eeldab, võib edu vananemisest jagu saamisel anda meile hingamisruumi, et leida lahendusi rahvastikuprobleemile. Vananemise pidurdamine lükkaks ju edasi või kaotaks ka menopausi, võimaldades naistel oma esimene laps saada palju hiljem kui praegu. Ka tehnoloogiline areng võib aidata meil rahvastikuprobleemiga hakkama saada, pakkudes uusi energiaallikaid.

Rahvaarvu küsimus tõstatab ka laiema filosoofilise teema. Kui meie planeet suudab kanda vaid piiratud hulgal inimelu, kas siis parem variant on vähem inimesi, kes elavad kauem või rohkem inimesi, kes elavad lühemat aega? Pikema elueaga vähemate inimeste poolt räägib see, et ainult need, kes on sündinud, teavad, millest surm nad ilma jätab. Need, keda ei ole veel olemas, seda ei tea.

De Grey on loonud SENS Foundationi vananemisvastaste uuringute toetamiseks. Võrreldes enamiku teiste taoliste asutustega on ta raha hankimisel edukas olnud: sihtasutuse aastaeelarve on neli miljonit dollarit. Aga see on ikkagi armetult vähe võrreldes meditsiiniuuringuteks kasutatavate summadega. De Grey võib eksida, aga isegi kui on üksnes väike võimalus, et tal on õigus, muudab tohutu kasupotentsiaal vananemisvastased uuringud perspektiivikamaks, kui on praegu palju paremini rahastatavad meditsiinivaldkonnad.

Copyright: Project Syndicate, 2012

Peter Singer, Princetoni ülikooli bioeetika professor