Peter Singer: Ravimatu surmahaigus ja surra aitamine
Kanadalanna Gloria Taylor põeb lateraalskleroosi, mis on tuntud ka Lou Gehrigi tõve nime all. Paari aasta jooksul tema lihased nõrgenevad, kuni ta ei saa enam kõndida ega käsi kasutada, närida, neelata, rääkida ja lõpuks ka hingata. Selle tagajärjel ta sureb. Taylor ei taha kõike seda läbi teha. Ta tahab surra ajal, mille võib ise valida.
Arusaamatu vahe
Enesetappu ei peeta Kanadas kuriteoks, sellepärast ütleb Taylor: „Ma ei saa aru, miks seadus lubab toimiva kehaga parandamatult haigetel inimestel, kui neil saab villand, ennast maha lasta, sest nad jõuavad relva hoida, aga kui minu haigus mõjutab mu võimet keha kontrollida, siis ei tohi ma lasta kaastundlikul inimesel sooritada samasugust surmavat raviakti.” Ta pöördus kohtusse, väites, et kriminaalkoodeksi sätted, mis ei luba suremiseks abi kasutada, on vastuolus Kanada õiguste ja vabaduste hartaga.
Kohtuistungid, mida juhtis kohtunik Lynn Smith, olid märkimisväärselt põhjalikud. Möödunud kuul tegi Smith teatavaks otsuse. Kohtuasi Carter versus Canada võiks olla õpik suremise abistamist puudutava õiguse ja eetika kohta.
Palju on näiteks arutatud, mis vahet on patsiendi elu toetava ravi lõpetamisel kui aktsepteeritud taval ja patsiendi surmale aktiivselt kaasa aitaval abil, mille üle vaieldakse. Smith ütleb kohtuotsuses, et selles küsimuses on „säravselge eetiline piir tabamatu” ja seisukoht, et sellist eetilist piiri pole olemas, veenev. Ta nõustub tuntud Kanada filosoofi Wayne Sumneri mõttekäiguga: kui patsiendi olukord on selline, et enesetapp oleks eetiliselt lubatud, kui ta suudaks seda teha, siis on arstil eetiline anda patsiendile selleks vahendeid.
Smith pidi ka hindama, kas on ühiskondlik-poliitilisi kaalutlusi, mis räägiksid selle vastu, et anda arstile õigus aidata patsiendil surra. Kohtuotsus keskendub eelkõige võimalusele, et riskirühma kuuluvatele isikutele – näiteks eakatele või puuetega inimestele – võidakse hakata avaldama survet, et nad valiksid surma, kuigi nad tegelikult seda ei taha.
Kohtunik Smith leiab, et Hollandis ja Oregonis kogutud empiirilised tõendid ei toeta hüpoteesi, nagu oleks arsti abiga surra lubamine tekitanud ohu sotsiaalselt haavatavatele elanikkonnarühmadele. Selle asemel ütleb ta: „Tõendid toetavad seisukohta, et riigil on võimalik kujundada süsteem, mis võimaldab osal inimestel arsti abiga surra, aga ühtlasi kaitseb ohustatumaid üksikisikuid ja gruppe.”
Võrdsust ja vabadust
Smith teatas, et Kanada kriminaalkoodeksi sätted, mis ei luba arstidel aidata patsiendil surra, rikuvad mitte ainult inimeste õigust võrdsusele, vaid ka elule, vabadusele ja turvalisusele. Seega avas ta Kanadas ukse parandamatult haigetel inimestel surra aitamiseks tingimustel, mis sarnanevad nende riikide reeglitega, kus arsti abiga suremine on legaalne.
Otsus kaevatakse peaaegu kindlasti edasi ja lõpptulemus näib sõltuvat sellest, kuidas apellatsioonikohtu kohtunikud Kanada seadusi tõlgendavad. Kuid surra aitamise eetika küsimuses ning Hollandi ja Oregoni kogemust puudutavate faktide vallas jääb kohtuotsus pikaks ajaks teetähiseks.
Peter Singer, Princetoni Ülikooli bioeetika professor
Copyright: Project Syndicate, 2012
