Pikivahe, matemaatika ja koolikatsed
Tuleb välja, et selle valguses ausaks autojuhiks jäämiseks peab valdama diferentsiaalvõrrandite matemaatikat ja Einsteini relatiivsusteooriat.
Nimelt ütleb liiklusseaduse § 46, lõige 2: „Asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit ja asulavälisel teel vähemalt kolm sekundit.”
Tore on. Ja põhjendus, miks on mindud pikkuselt ajale: „Liikuvate sõidukite vahemaad sekundites on võimalik hinnata, vahemaad meetrites aga oluliselt raskem.” Selles väites näen juba tulevase nobelisti geniaalsust. Nimelt on siiani arvatud, et inimese meeleorganid suudavad tajuda küll ruumi, mitte aga aega. Aja mõõte annab meile ette vaid päikese igapäevane liikumine, sekund on täiesti meelevaldne ühik. Nõnda et tegelikult on ees sõitva autoga ajalise vahemaa mõõtmiseks vaja vähemasti kaht vaatlejat, üks autos ja teine tee ääres. Kes ei usu, uurigu Einsteini. Üksi sellist mõõtmist ette võtta ei tohi, sest nagu on keelatud liikumise pealt kasutada mobiiltelefoni, siis miks võiks selleks sobida stopper ja GPS-seade? Nii et Eesti seadusandjad on ilmselgelt avardanud meie seniseid teadmisi inimese meeleorganitest.
Nüüd pikivahest. Arvutame selle huvi pärast välja meetrites. Kui auto sõidab kiirusega 90 km tunnis, tähendab see, et ta läbib ühes sekundis täpselt 25 meetrit. Kolme sekundiga siis 75 meetrit. Kui kiirus on 110 km/h, siis läbib auto kolme sekundiga umbes 92 meetrit. Asulas, kui sõidetakse kiirusega 50 km/h, läbitakse sekundis umbes 14 meetrit. Kahe sekundiga siis 28 meetrit.
Kuidas arvutada?
Kuidas on võimalik hoida maanteel sajameetrine pikivahe ja Tallinnas 28 meetrit, seda on vist kasutu küsida seaduse valmis meisterdanud parlamendisaadikutelt või ministritelt. Sest ega nemad pidanud lapsepõlves esimese klassi võistluskatseid tegema.
Küsime siis esimesse klassi kandideerijatelt: millistel tingimustel on võimalik sõita maanteel nii, et kahe auto vahele jääb ruumi 75 kuni 100 meetrit? Vastus liiklusseadusest: „normaaltingimustel”.
Küsimus tavaliiklejale: milline on väljapääs? Vastus: hullumisest päästab vaese autojuhi vaid see, kui ta aju kuulutab kõik tingimused Eesti teedel ja tänavatel ebanormaaltingimusteks.
Rahvaasemikel ja ministritel on õigus: matemaatika on ohtlik ja seda tuleb iga hinna eest vältida. Sest matemaatikaga tegeldes võib minna hulluks. Nagu näiteks juhtus Saksa matemaatiku Georg Ferdinand Ludwig Philipp Cantoriga, kes ei kaotanud mõistust mitte sellepärast, et tal nõnda palju eesnimesid oli, vaid selle tõttu, et hakkas mõtlema lõpmatusele. Ja jõudis järeldusele, et üks lõpmatus võib olla lõpmatum kui teine, ja vahel võib juhtuda, et pisem lõpmatus justkui sisaldab suuremat lõpmatust. Vahva sõdur Švejk ei olnud matemaatik ja sai vaid hoogu juurde mõttest, et maakera sees on teine ja veel suurem, aga matemaatik Cantor läks hulluks. Nii nagu jõi tubli portsu tsüaniidi matemaatik Alan Turing, kes esmalt tõestas, et on võimalik ehitada selline arvuti, mille tegutsemist inimese omast eristada ei saa, ja seejärel murdis ise inimesena lahti natside salakoode.
Või nagu hullus Grigori Perelman, kes 2003. aastal lahendas Poincaré konjektuuri ning tõestas, et nii nagu ei saa üles puua kahemõõtmelist kera pinda, nõnda ei saa seda teha ka kolmemõõtmelise sfääri puhul, ja ei võtnud vastu probleemi lahendamiseks välja pakutud miljoni dollari suurust auhinda. Kuigi elab emaga Peterburis ühetoalises korteris.
Kahjuks taanduvad paljud eluolulised sasipuntrad ikkagi matemaatikale, või õigemini matemaatika mittetundmisele. Nii juhtus näiteks Tallinnas laste koolidesse laialijaotamisega. Kui eeldame, et uus algoritm selleks tekkis heatahtliku ajendi toel, mitte soovist alarahastatud koolipapasid vaeste lastevanemate rahakoti abil veidi järjele aidata, siis on ju selge, et vähemagi matemaatika tundmise puhul oleks saanud välja rehkendada, milline võrgustik üht või teist laadi algandmete puhul tekkida võinuks. Selleks on olemas kas või graafide teooria või proovireisija mudel või halvemal juhul lihtsalt tavaline liitmine ja lahutamine, korrutamine ja eelkõige muidugi – jagamine.
