Kollaaž Ekspress Meedia

IRL on juba pikemat aega hädas sellega, et tema reiting on madal. Selles mõttes tuletab ta meelde „Wremjast” tuntud inspektor Kukekest, kes lakkamatult sonis sellest, kui väike on tema palk.

Inspektor Kukeke läks oma väikese palga pärast isegi meestearsti juurde, aga ka doktor ei saanud teda aidata, lohutas ainult vaest politseinikku, et tegelikult pole palga suurus määrav. Mingis mõttes trööstivad end samamoodi ka IRL-i poliitikud: las olla meie reiting pealegi väike, peaasi et oleme muidu tublid poisid. Siiski on viimasel ajal märgata ka närvilisemaid tõmblusi, kõneletakse Margus Tsahkna väljavahetamisest. Ehk siis läheb reiting natu-natukenegi suuremaks. Jah, muidugi, ega Tsahkna ole teab mis karismaatiline liider. Aga kui mõtlema hakata, siis millise Eesti erakonna liider seda on? Tegelikult on ju nelja suurema parlamendierakonna esimehed üksteisega äravahetamiseni sarnased. Kõik sellised tõsised noored mehed, kes oskavad kultuurses seltskonnas noa ja kahvliga süüa, aga edasi? Kui mõnel telekanalil tuleks pähe teha saade „Esimehevahetus”, mille käigus vahetatakse näiteks Pevkur Ratasega ja Tsahkna Ossinovskiga, siis läheks küllap päris tükk aega, enne kui erakonnas avastataks, et midagi on valesti.

Ossinovski meenutab oma alkoholismivastase võitlusega andekat, kuid pisut veidrat oivikut.

Sarnane on ka see, et neljast kolm pole suutnud end oma erakonnas kuigi jõuliselt kehtestada. Ainult Ossinovski puhul pole avalikult teada aktiivse opositsiooni olemasolust, aga viimasel ajal meenutab temagi oma alkoholismivastase võitlusega sellist andekat, kuid pisut veidrat oivikut, kes on otsustanud leiutada raadio teel juhitava supitaldriku, mis läheb söögilaualt ise kraanikaussi, ja mässab nüüd sellega päevad läbi garaažis. Ülejäänud esimehed aga tunduvad tihtipeale olevat lihtsalt papist välja lõigatud reklaammehikesed, kellega kaetakse ukseava, mille taga kihab sootuks omamoodi elu. Hea inimene Jüri Ratas üritab kehastada inimnäolist Keskerakonda, aga siinsamas tema silma all ajavad Yana Toom ja Mihhail Stalnuhhin omi asju ning Savisaar kerkib justkui mingi tontlik Rasputin, keda on toidetud mürgitatud kookidega ja tulistatud püstolist, kuid kes oma deemonijõuga end siiski taas püsti ajab ja edasi vaarub. Ja Ratasel pole selle kõige kohta öelda muud, kui et Savisaar on teretulnud kandideerima. No kuulge!

Samasugust nihelemist ja ähkimist kostab ka Tsahkna ja Pevkuri seljatagant. Algusest peale pole suudetud vältida muljet, et tegemist on ajutiste lahendustega. Ja ega polekski ju paha, kui värvivaeste karakterite asemel kargaks platsile mõni täies sõjamaalingus Suur Pealik, kelle iga vise tabab korvi. Aga kahjuks pole selliseid ju ka varumeeste pingilt võtta. Ega Reinsalu või Michal paremad oleks kui praegused liidrid, pigem veel hullemad, sest parem ikka mängija, kes küll peale ei viska, aga teeb vähemalt kaitsetööd, kui see, kes ainult loobib, aga iialgi sisse ei saa.

Kummaline, et vabariik on suutnud oma poliitikud nii ümmarguseks treida. Veerevad nagu piljardikuulid rohelisel sametil, vahel lükkab üks kuul teise teelt eest, aga eristada saab neid üksnes peale maalitud numbri järgi.