Pilvelõhkujatel ronija

Tõivo Sarmeti tööks on ronida mööda kohti, kuhu tavaline inimene ei kipu: majaseintel, mastidel, mahutite sisemuses.

Sarmet on kõrgehitaja. Enamik Tallinna kirikutorne on kogemustega mägironijal juba vallutatud, ka Saku õlletehase kääritamistanke ja viljaelevaatoreid on seestpoolt vaadatud.

"Ronime ülevalt alla, st nööre peab saama kuhugile riputada," räägib ronimise tehnoloogiast kõrgehitusfirma Altius juhataja Sarmet. Kõrgehitustöölisi vajatakse sinna, kuhu muu tehnikaga juurde ei pääse. "Vanalinnas on sisehoovid, millele mingi tõstuk ligi ei saa. Kui on näiteks vaja sisehoovis asuva maja veetoru parandada, oleme asendamatud."

Korstnad on salakavalad

Mööda 30-50-meetriseid korstnaid on Sarmetil tulnud turnida palju kordi. Hea, kui neil on küljes kobad jalgade toetuseks. Raskem on siis, kui need asuvad seespool või puuduvad üldse: "Korstnates eraldub väävel, mis sööb metalli ära. Kui seestpoolt ronida, siis ei ole võimalik hingata ja jalatoed võivad olla juba nii õhukesed, et inimest ei kanna. Kaljunaelu me seina lüüa ei saa, see pole ikka päris mägironimine."

Tippu ronitakse korstna lühendamiseks: "Me peame tippu jõudes tavaliselt meetri jagu korstna otsa maha võtma. Ots on lagunenud ja lihtsam on see lammutades siledaks teha."

Lasnamäel Sarmet ja tema firma mehed enam ei roni. Pärast rublaaja lõppu on palju neid, kes vuugitihendamisega tegelevad ja mägironijatel pole sellise rutiiniga enam asja. Nemad riputavad oma köisi üles kirikutornidesse, kõrghoonetele, tehasekorstnatele ja mahutitornidesse, mis on tunduvalt põnevamad paigad.

Viru hotell vajas mägironijaid siis, kui tuli maha võtta hotelli tipus olevad sildid Intourist, Travel bureau ja Service bureau.

Töövahendiks lauajupp

Tõivo Sarmet ei kasuta majaseintel liikumiseks mingit ehmatamapanevat spetsvarustust. "Meil ei ole vaakumseadeldisi, et mööda majaseinu üles jalutada," tõdeb ta. "Kasutame poolemeetrist lauda, mis on istumise all ja kahte nööri, millest üks on julgestuseks. Sellega on hea rippudes mööda seina edasi-tagasi pendeldada: nii on suurem tööulatus."

Inimest tänavalt kõrgehitustööliseks ei võeta. "Ka välja pole igaühte võimalik õpetada," on Sarmet veendunud. "Nööril rippudes peab mõlema käega tööd tegema ja samal ajal tasakaalu säilitama," räägib elukutseline õhus balansseerija. "Iial ei tohi mõelda sellele, mis siis juhtub, kui alla kukud. Siis ei tule tööst midagi välja."

Mägironijad peavad tavaliselt ise otsustama, kuidas kliendi soovi täita. Näiteks televisioonimastide värvimisel leidsid kõrgehitajad kõige sobilikumaks lambanahast kindad kätte panna, need värvi sisse kasta ja siis mööda raudsõrestiku toru alla liuelda.

Tõivo Sarmetil on seljataga pikk turnimiskogemus. 25 aastat on ta tegelnud mägironimisega, vallutades peaaegu kõik 7000-meetrised mäed endises N. Liidus. 7495-meetriselt Kommunismi tipult nägi mees punase impeeriumi lagunemist: "Jõudsime üles 22. augustil 1991. aastal ja alla tulles leidsime laagri peaaegu tühjana: venelased olid paanikas ära jooksnud, sest vahepeal oli toimunud riigipöördekatse, Eesti oli end isesesvaks kuulutanud ja meie olime võõrriigi territooriumil."

"Ega mägedes nii raske olegi, kui majaseintel," võrdleb ta, "mägedes on põhiline kõndimine. Ja hapnikku on kaks ja pool korda vähem. Majaseintel aga peavad käed vabaks jääma. Toetada saab end ainult varvastega."

KAIDO EINAMA