Foto: Anni Õnneleid

Põhjuseid, mis ajendavad selle küsimuse üle juurdlema, on mitu. Esiteks, kaubanduses on puudu tuhandeid töökäsi. Need klienditeenindajad, kes alles, väärivad kangelase tiitlit. Nimelt esitavad kliendid klienditeenindajatele sageli nõudeid, mille samaaegne täitmine oleks parajaks katsumuseks isegi ülivõimetega inimestele. Jääb mulje, et teenindaja peab olema tipptasemel psühholoog, maailmaklassi kiirkõndija, „Selgeltnägijate tuleproovi” võitja, rööprähklemise maailmameister ning palju muudki. Loomulikult tehakse kõik endast olenev, et kliendi soovid parimal võimalikul viisil rahuldada, kuid tänu on selle eest sageli napp. On hämmastav, kust ammutavad klienditeenindajad inspiratsiooni ja motivatsiooni, et muuta end ümbritsevate inimeste päev rõõmsamaks.

Teine aspekt, mis nõuab põhjalikumat käsitlust, on tagasiside andmise kultuur Eestis laiemalt. Usun, et pole ettevõtjat ega klienditeenindajat, kes suhtub kliendi tähelepanekutesse ükskõikselt. Klienditeenindajad jagavad iga päev killukesi endast teistele. Neid saab jagada hetkeni, mil „anum” tühjaks saab. Selle uuesti täitmiseks piisab sageli üksnes lahkest tänusõnast või soojast naeratusest. Headus sünnitab headust. Ometi loob ka põhjendatud kriitika soodsa pinnase arenemiseks.

« Avalehele 55 Kommentaari