Piret Kooli: naasmisest
Või siis: näe, tulin tagasi, aga siin ei ole enam miski nii nagu varem või välismaal. Need väitlused teevad mind kurvaks, sest kumbki osapool ei taha justkui mõista.
Me pettumused räägivad eelarvamustest ja kohanemisvõimest. Ihates võimalusi ja vabadust, unustame, et valikutel on tagajärjed. Alati. Sest laenates Herakleitoselt: „Kaks korda samasse jõkke astuda ei saa.”
Kodust lahkudes ja sinna aastate pärast tagasi kolides ei oleta me ju, et kõik läheb ühegi pingutuseta edasi täpselt samast kohast, kus enne pooleli jäi. Juba ainuüksi seepärast, et me ise oleme muutunud, nagu tunnistavad seekordses LP-s (lk 18) Maarja ja Marit. Kuid ometi ootame muutumatust kojujäänutelt? Tean, millest räägin, sest olen selle vea teinud.
Kui ma kord veebruaris Eestist ära läksin, ei mõelnud ma naasmisele. Oluline oli hoopis südamerahu ja -kutse. Sukeldusin tundmatusse, lootes saatuselt parimat. Vajasin leitud õnne. Täpselt samal põhjusel liikusin kümme aastat hiljem vastupidises suunas. Mingil tasandil naasin Eestissegi õnneotsijana. Mul ei olnud siin isegi töökohta ja esimesed kuud magasin seal, kus öömaja anti. Kuid teadsin: mis iganes ka ei juhtuks, ma saan hakkama! Sest ma otsustasin nii. Nii uskudes olin ju võõrsilgi toimetanud.
Tänaseks olen Eestis tagasi olnud kuus aastat ja tunnistan, et igatsen endist kodumaad siiani. Kuid tean, et lahkusin ja naasin õigetel põhjustel ning et igatsusega õpib elama. Kuid õnnetunne… See tuleb leida ennekõike enesest.
