Piret Kooli: tänutundest
Kuna me kõik viibisime sel hetkel üle ilma ja Eestist eemal, siis sai pühade nimekiri kirju ja jutuainet pakkuv.
Ühel hetkel arutlesime me kõik aga tänupüha tähenduse ja vajalikkuse üle. Kuni keegi arvas, et ka Eestis võiks selline püha olla!
Ma ei ole Ameerika tänupüha veetnud, olen vaid veebi vahendusel ookeanitaguste sõprade ettevalmistustest osa saanud ning tean selle päeva maitseid ja lõhnu, rituaalegi.
Kuid kogu võlu on minu jaoks olnud oskuses seisatuda ja ollagi päriselt, pingutamata tänulik. Lihtsalt tänu tundes.
Jah, alati on midagi puudu ja nii seame me tänutunde tekkimisele tingimusi. Unustades, kui oluline on oskus enesega läbi saada ja kuidas kogu me edasine elu just sellele tuginebki.
Olen elu parematel hetkedel hõisanud, et „küsige, ja teile antakse!”. Millegipärast ei meenu see väljend mulle kunagi siis, kui meel on must ja elukoorem põlvili surub. Pigem tuleb siis huulile ahastav: „miks just mina”. Mitte küsimusena, sest seda vastust ma ehk ei ootagi. Kuid elu on näidanud, et vastuseta ei jää ükski küsimus. Ent ka vastused tuleb ära tunda.
Kogesin seda jälle nüüd, kohtudes näitlejatari ja psühholoogi Rita Rätsepaga. Tema tumedaid silmi teavad teleekraanilt kõik need enam kui kakssada tuhat inimest, kes on kohtunud „Pilvede all” Sirje Jakobsoniga. Rita naeratusest saate seekordses lehes osa teiegi, kuid mitte ainult. Sest Rita räägib ka valust, mil on patja tagudes nutnud, sest „no kuidas kurat saab üks kibe kogemus meile kasulik olla”.
Aga saab, ja on. Ning Rital on alati meeles tänada. „Sest inimesed, kes meie hingele kõige rohkem haiget teevad, näitavad me arenguruumi, kasvamist vajavat kohta,” usub ta.
Mida ma kõige eelnevaga öelda tahan?
Tänupüha on meil Eestis juba olemas, kuid nagu iseseisvuspäeva ja jõulegi peame me seda kuidas kunagi: vastavalt võimalustele ja seades tingimusi. Aga kui muudaks oma maailma kohe täna ja teeks ka nii, nagu näiteks need erakordselt avanenud inimesed, kes laupäevalehele oma loo on usaldanud.
Enamik neist – eriti need, kel elukogemust rohkem – peavadki tänupüha. Vaikselt, südames. Eriti siis, kui kogemus on olnud kibe.
Iga intervjuu on koostöö. Ja koostööks peavad olemad tingimused, eeldused ning muidugi vajadus. Kuid hoolimata sellest, kas lugu tuleb või mitte, on osapooled alati tänulikud: võimaluse ja tähelepanu eest. Sest ka sündimata jäänud lood annavad vastuseid. Küsimustele, mida me sel eluetapil ehk veel vormidagi pole osanud.
