PIRET TALI: Milleks venelastele pronkssõdur, kui on balalaika?
Kuid minu keel tõrgub, kui pean kilulinna vene keelt kõneleva, valdavalt suurtehastega siia voolanud proletaarse massi identiteeti iseloomustama sõnaga “vene”, pigem vastab see terminile “nõukogude”. Samas kummardan ma oma vene sõprade ees, kes igal suvel oma Eesti koolides õppivaid lapsi Moskvasse või Piiterisse kultuurireisidele viivad ja neid kohalike vene literaatide juurde kirjandusest vestlema saadavad.
Vene rahvas kui kaotajad
Ma jagan siinkohal ühiskonnateoreetiku Manuel Castellsi arvamust: Nõukogude Liidu rahvaste sulatuskatlas kaotas oma identiteedist kõige enam vene rahvas. Vene rahvusluse paradoks on see, et Nõukogude Liidus olid nad samaaegselt nii eliit kui ka kõige diskrimineeritum rahvus. Vene kui rahvuse ajalugu, religioon ja rahvuslik identiteet muutusid kõige enam nõukogude repressioonide märklauaks. Nüüdne rahvuslik ärkamine on aga lapsekingades ning identiteedikriisis.
Õigeusk, millel vene kultuur suuresti baseerub, elab läbi tohutut usulist ärkamist. Venemaa on kõik “lasnamäed” ja külakesed sibulkuplitega kirikutega katnud. Samas teeb see pigem ettevaatlikuks. Õigeusk, eriti riiklike struktuuridega käsikäes, niigi ahtakesele demokraatiale seal kaasa ei aita. Tundub, et Venemaal ongi praegu kaks valitsevat ideoloogiat – õigeusk ja vodka, mida võrdväärselt “bränditakse”.
Kollektiivset mälu, millest ammutada uut ainest rahvuslikkuse sünniks, on venelastel vähe. Külakogukonda seda tagasi otsima ei pöördu.
Ja see mälu on ähmastatud valitsenud arikovide mentaliteedist, mida Bulgakov oma “Koera südames” nii veenvalt on kirjeldanud. Kuidas saakski Eesti “koduvenelane” sõita Rjazanisse või Novgorodi põldude vahele oma juuri otsima, kui ta isegi ei mäleta, kus ta kodu ja maa on?
Samas tundub,et telesarjad á la rojalismi ideoloogi Nikita Mihhalkovi juhitud “Venelased Venemaata” üritavad just Oktoobrirevolutsiooniga läbi lõigatud juuri leida. Tema Venemaa kuldajastu on revolutsioonieelne Venemaa. Kõik need kasakad, kadetid, koltsakid, denikinid, õilsate preilide pansionaadid ja vrangelid vajavad ju ümberhindamist, mida toimunud pole, seda pööret teadvuses, mis jagaks “punased” ja “valged” ümber teistel jõujoontel kui “omad” ja “vaenlased”.
Venelaste tsarismis, militaarkultuuris, õigeusus või agraarkultuuris olevad juured on läbi raiutud ning massides valitseb ideoloogiline tühjus. Eesti riigi jaoks on see ohtlik tühimik, kuhu pole asemele pakutud midagi peale keeleeksami, mis pole neile eestlaste identiteeti loonud. Ainus koht, kust need õnnetud hingepidet leiavad, on igavene tuli ja võidukas Teine maailmasõda.
Mis toimub vene koolides, kus rahvusliku vene mentaliteedi kasvatamise asemel ka uude põlv-konda võitjate ning marksismi-leninismi doktriini süstitakse?
Või on see lihtsalt loomupäraselt nii suur osa proletaarset päritolu “vene-nõukogude identiteedist”? Mõni aasta tagasi üllatas mind Peterburi linna juubelil ja 9. mai pidustustel isehakanud veteranide hulk, kes tänavail jalutasid, nelgid käes ja rind medaleid täis. Inimesed kinkisid neile lilli. Vanuse poolest (50–60-aastased) olid nad sõja ajal Pavlik Morozovi vanused ehk lapseohtu ega saanud sõdida.
Tegin valiku, kui liit lagunes
Ühelt poolt võib neid ju pidada blokaadis ellujäänuteks, teisalt ajab ilmselt kollektiivsuse vajadus inimesed telkmantlites ja katelok vööl Talvepalee ette tantsu keerutama.
25 miljonit venelast elab kõikvõimalikes riikides kõik-võimalike lippude all, aga milline on nende rahvuslik identiteet? Muide, ka transiidiärimees Oleg Ossinovski ütles mulle paari aasta taguses intervjuus, et paneb võitjate ausambale lilli.
Ossinovski on sündinud Kasahstanis Almatõs, elanud Siberis Omskis. Eesti kodanik on ta 1995. aastast ja on selle üle uhke. “Ma saan aru, et eestlastel pole kunagi seda valikut olnud, mis rahvus passi kirjutada,” ütles Ossinovski. Tema tegi oma valiku siis, kui N Liit lagunes. Ta sai valida eri kodakondsuste seast ja valis Eesti. Aga kas keegi meist üldse kaalus eri võimalusi?
Rahvuslikkuse küsimust on valus lahti harutada, seda ei saa käsitleda puhtalt rahvusliku või kultuurilisena. Kuidas taasleida territoorium ja keskkond, mis tähendavad midagi inimestele, kes neid alasid asustavad?
Mõnes mõttes on sojuz nerasdelimõh gosudarstv meie jaoks vähemalt ideoloogilisel pinnal jätkuv ja paratamatu reaalsus. Seda identiteedi allikana, mille baasil inimesed loovad tähendusi, kogemust ja enesekonstruktsioone.
“Üha enam ei ole kultuur see, mida inimesed on otsustanud jagada, vaid see, mille eest nad on otsustanud võidelda,” ütleb Castells. Ja nii ongi, kui vene koolide haridussüsteemis ei toimu reformi rahvuslikkuse suunas.
