Piret Tali: Naerualune pole enam ainult Saara
Kui piibli-Saaral 90-aastaselt Iisak sündis, ütles ta: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind.” Jumala abiga on uuemate teadusuuringute fookus langenud „eakatelt” emadelt hoopis „eakate” isade vanusele.
Kui varem on viljakus või viljatus olnud eelkõige naiste vastutusala, siis nüüd hakkab see muutuma. Viimased teadusuuringud näitavad, et just isad pärandavad lastele neli korda rohkem geneetilisi riske kui emad. Ja eakad isad võivad lastele pärandada skisofreenia või autismi.
Saarade munarakud on ju sünnist peale samad, kuid Aabrahamide sperma tekib tüvirakkude pideva ja aktiivse jagunemise teel, milles kujuneb uusi mutatsioone. Rääkimata seda mõjutavast keskkonnast, eluviisist ja läbipõetud haigustest, mida on kõrgemaks eaks juba rohkem.
Minu ema sai mu 40-selt
Iga kord kui mõni esmassünnitaja julgeb perefoorumis tunnistada, et on üle 30 aasta vana, puhkeb torm või õigemini taifuun, mis lööb portaalis möllajad kahte vanuselisse leeri. Hilisteismelised emad (17–21-aastased), kellest mõni oskab veel „günekoloogi” asemel korduvalt „künegolok” kirjutada, löövad „vanad” noored emad üsna jultunult risti. Vastupidi muidugi ka. Need šovinistlikud debatid on sama hambutud kui vaidlus selle üle, kas imikuiga ilma Emmaljunga vankrita on võimalik, või et kas kõik mehed on sead ja et kas Reima kombe on parem kui Lenne oma.
Aga lapsed sünnivad just siis, kui see on võimalik ja vajalik. Kes ikka mõtleks last eostades geeniriskidele, oma arvatavale elueale või planeeritavale aastapalgale. Ei saa 18-aastane puhevil noor ema kogeda 35-aastase mamma emaks saamise kogemust ega vastupidi.
Minul on küll hea meel, et minu ema sünnitas mu 40-selt (nagu tema ema temagi), ehkki Nõukogude meditsiin tahtis teda sellest plaanist loobuma panna – et selles vanuses sündivat kindlasti debiilikud. Ma pole kunagi oma vanemate vanusest numbrit teinud. Esiteks sõltub vanus inimese mõtlemisest (minu sportlik isa pole olnud kunagi vanem kui 25) ja teiseks ei saagi vanemad kunagi sõbrannad olla, sest nad on vanemad. Nende asi ongi vanem ja targem olla, mitte lastega diskole trügida.
Küllap sellepärast ei tormanud ma ka ise ei 20-ndates ega ka 30-ndate alguses peret looma ega sünnitama. Ma võin ju näha nooruse tervist ja tulisust, aga ma hindan eaga kaasnevaid teadmisi ja kogemusi sellest rohkem. Just seetõttu kutsuvad meie lapsed mind „mammaks”, see on emale kodune ja mõnus nimetus.
Hägused vanusepiirid
Ajal, kus keegi ei suuda enam inimese sotsiaalset küpsust määratleda terminitega teismelisus, keskiga ja vanadus, on kõik eapiirid muutunud väga häguseks. Tundub, et mingit küpsust ja valmisolekut kunagi ei saabugi. Kui viljakusperiood algab juba kümneaastastel ja eluiga on järjest pikem, siis mis vanuses on „õige aeg” lapsi saada? 20-,30-, 40- või koguni 50-aastaselt?
Arvata võib, et mida varasemas nooruses lapsed sünnitatakse, seda tõenäolisem on, et vanemate elu lõpuks on lastel kärgpere, kuhu kuulub defineerimatult suur hulk vanemaid, poolsugulasi ja poolõdesid-vendi.
Või et mida hilisemas eas ja üksikvanemale nad sünnivad, seda tõenäolisem on, et laps muutub elu eesmärgiks, sisuks ja ebajumalaks. Kui partnerlussuhted on nii ebapüsivad, kas siis saab ainus elukestev tingimusteta armastus valitseda ainult lapse ja täiskasvanu vahel?
Kuid mida arvavad sellest uuringust need 40–50-aastased „noored isad”, kes elavad oma kolmanda/neljanda/viienda verinoore naisega uue lapsega läbi juba mitmendat uut noorust? Või peaksid nad muretsema ainult siis, kui on DNA-analüüsi tulemustes kindlad?
