Piret Tali: Naised, miks te siis kraamite nii palju?

Uus statistikaameti uuring on jõudnud „uskumatule” järeldusele — naised teevad meestest kodutöid tunni võrra päevas rohkem.

Samas on toodud välja ka üsna realistlik seos — mida rohkem kulutab naine aega kodutöödele, seda väiksem on ta palk. Seega on kodutööde suur maht erialase palgalise ebavõrdsuse tulemus.

Olen sattunud külla peredele, kus iga tolmukübeme puhul hakkab undama tolmuimeja või kahe musta tassi tõttu pannakse huugama nõudepesumasin. Triigitakse kõike alates sokkidest ning lõpetades isesirgenevate triiksärkidega. Ma olen alati imestanud, kas naistel siis midagi muud tarka teha ei ole, kui päevi koristades või seebikaid vaadates veeta.
Et siis õhtul õnnelikult mehele raporteerida, et täna võtsin kaks korda tolmu ja poonisin parketi sel kuul teist korda üle. Kindlasti on inimesed hügieeni osas muutunud kümne aastaga vähemalt kümme korda nõudlikumaks, kuid kas 21. sajandi linnakorteri elanik kulutab tõesti kodutöödele nii palju aega — rapsimata seejuures tühja?

Või on (feminismi klassikutele tuginedes) suur tarve hügieeni ja korra järele sisemise frustratsiooni ja eraelulise rahulolematuse tulemus? Kui tööalaste väljakutsete puudumine tekitab frustratsiooni, siis hakatakse linikuid täpselt lauale sättima ning pesukapis linu joonlauaga riita laduma, tehes perele etteheiteid à la „mina ohverdan ennast kodutöödele ja teie ikka midagi ei tee”.

Muidugi on tore, kui ema ja perenaise roll on naise elu pearoll, kuid kedagi pole selle ikke alla sunnitud. Pigem on meie regiooni naistel kombeks vabatahtlikult kogu vastutus pere ja kodu eest endale kahmata.

See seab mehe tahes-tahtmata Al Bundy rolli, kes peab igale pereliikmele tema rahanutsaka hambusse andma, nagu sellega tema roll piirdukski. Õnneks on selliseid mehi, kes sooviksid üksnes kodused rahaautomaadid olla, järjest vähem.

Ma ei tunne vist ühtki naist, kelle ärkvelolekuajast hõlmavad kodutööd enam kui neljandiku ning kes kulutab majapidamisele poole rohkem aega kui ta mees. Erand on ilmselt vaid väikeste lastega kodus olevad emad, kes nagunii on ju poolteist aastat emapalgal. Kui aga perekonnas hakatakse kodutöö tunde vastastikku kokku lugema, siis on sealt ka ilmselt ainult samm vara jagamise ja lahutuseni.

Enne kui hakkame aplalt järama võrdõiguslikkuse konti, tasuks vaadata, miks teevad naised statistikaameti andmetel rohkem kodutöid kui mehed.

Esiteks on statistikaameti uuringus inimesed vanuses 10–75 aastat. Ilmselgelt on üle 40-aastaste inimeste arusaam pereelust traditsioonilistes soorollides rohkem kinni kui noorematel.
Asja tuum on aga selles, et „kodutöödele kulutatud aja ja naiste palga vahel on negatiivne seos — mida rohkem aega kulutab naine majapidamisele, seda väiksem on ta palk. Naiste suhteliselt madalam töötasu võrreldes meestega soodustab omakorda suuremat spetsialiseerumist kodutöödele. Meeste puhul palk ja kodutöödele kulutatud aeg omavahel seotud ei ole. Mida suurem aga on naise töötasu, seda vähem teeb ta majapidamistöid ja seda rohkem teeb neid töid tema partner.”

Eestlased on puhtad inimesed

Kui tihti põrandaid pesta, on arutatud ka Buduaari internetifoorumis. 60 vastajast iga neljas ütles, et peseb põrandat iga päev või üle päeva, enamik kord-kaks nädalas. „Harjaga lasen ikka kaks korda päevas, nii on normaalne, ma ei salli mustust kohe üldse,” kirjutab üks naine. „Harjaga pühin iga päev, aga põrand on ikka kogu aeg nii must,” kurdab teine. „Tegelen põranda koristamisega iga päev,” kirjutab kolmas, „kindlalt iga päev tolmuimejaga, pesema peaks kah iga päev, aga vahest teen näo, nagu ei näe [mustust — toim] ja siis vähemalt üle päeva pesen.” Kõik kirjutajad olid naised. EPL

Eestis säilib endiselt nõukaaegne komme, et naised võtavad enda kukile vastutuse nii kodutööde kui ka palgatöö eest. Ainult vahe Nõukogude naisega on see, et mitte kõik lapsed ei saa sõime- ega lasteaiakohta ning kulinaaride/valmislettide söök pole kõikidele taskukohane.

Minu tutvusringkonna prouadest vähesed tunnevad frustratsiooni kodutööde pärast. Ehkki mõnel neist on kolm last, erialane ja akadeemiline karjäär ning pidevalt soe omaküpsetatud leib laual. Nende haridus ja sissetulek võimaldab kasutada lisatööjõudu lapsehoidja või koristaja näol. Milleks peaks ise nädalavahetuse kulutama kahekorruselise maja küürimisele?

Eesti ühiskonna üks suuremaid saladusi on ilmselt see, mida teevad emapalga lõppedes noored emad. Lastega naine on tööturul vägagi haavatav ja abitu subjekt. Minu tähelepanekute järgi kaotab enamik 1,5 aastat lapsega kodus olnud naisi kas senise positsiooni või palgas või jääb sootuks töökohast ilma.

Ükski ema pole ka nii külma südamega, et alla pooleteise aastase lapse sõime saadaks ja ega neid sõimekohti siis ka pole. Küllaga on neid lapsi, kes emigreeritakse mõnda väikelinna vanavanemate juurde elama — või tasuline lastehoid või hoidja.

Poolteist või kolm aastat on küllalt pikk aeg. Ei tasu loota, et tööandja sind avasüli ootab. Aga tänu just emapalga ajale ning võimalusele järele mõelda on paljud naised just vanemahüvitise perioodi järel alustanud ettevõtjana või loonud endale ise töökoha, mis võimaldab osalise koormusega või kodus töötamist.

Enamikus Eesti üsna patriarhaalsetes käitistes ei tule kõne alla oma senises ametis poole koormusega jätkamine. Isegi kui see leping õnnestuks ka saavutada, tähendaks see ilmselt ikkagi täismahus töö tegemist väiksema ajaga.

Meil on võimalus elada riigis, mis loob end samm-sammult. Kui iibepidurid saadi emapalgaga sünnitama (materiaalne kindlustunne on ju midagi väärt), siis nende naasmine tööpõllule (millesse on ikkagi investeeritud aega ja haridust) on veel läbi mõtlemata. Mis omakorda ilmselt küpsetab materiaalselt ühest sissetulekust sõltuvaid prouasid, kes peavad leppima väheloominguliste kodutöödega.