PIRET TALI: Uuspoisluse loojad
Seevastu meesteajakirjade terav ja terane stiil ning keskmisest parem muusika- ja kirjandusmaitse on minu jaoks pingelisem. Kuigi tarbijalikkus pole meesteajakirjadeski vähem oluline – viimasest FHM-ist näiteks lugesin kokku 14 lehekülge meestemoodi! Linnakultuuris oled sa see, mida sa tarbid – millise enesekonstruktsiooni esitad.
Kord Viru keskuses tsˇillivaid noori mehi kohates üllatusin, kui avastasin, et ülimalt brändikad noorukid räägivad eesti keelt. Lääne metroseksuaalsete meestega, kes kompleksivabalt sˇoppavad, lounge’ides pidutsevad, popkultuuris vigurdavad ja on nartsissmist kunsti teinud, ollakse juba harjunud. Aga Eestis, kus valitsev kultuur on Sky+ stiilis jõmlus?
Uuspoiss – kes see veel on?
Brittide leiutatud termin new laddism ehk uuspoislus on toonud kaasa nn uue ajastu meesteajakirjad, mille lugejaskond piiri taga kasvab metsiku hooga. See pole enam “valge keskealine ahistatud yuppie” ega suhteliselt aseksuaalne “uus mees”, kelle jaoks olid olulised pehmed väärtused. Uuspoissi – perekonnata meest vanuses 15–40 –, kelle eesmärgiks on elustiil ja kes tarbib nagu hull, ihkab ju iga reklaamimüüja. Kujutledes keskmist briti poissmeest, võib arvata, et tema lapsepõlv ja trenditundlik riietusstiil ei pruugi lõppeda ka 40. eluaastaga.
Kui brittidel kannab uupoisluse ideoloogiat Loaded, siis Eestis võiks sinna vastu seada globaalse ilmingu lokaalse näite FHM-i näol ja lokaalse formaadi DI näol. Pisut ebastabiilsema ilmumistsükliga on e5, mis on pigem mõeldud konservatiivsele maitsele.
Patriarhaalses Eestis teab iga poisikegi, et mees, kes end peseb ja mukib, on homo valmis. Ja et “mehelik” on auto, sport, õlu. Kusjuures suhtumine naistesse balansseerib ülima seksismi ja ülima abituse vahel.
Mind on alati pannud muigama katsed teha Eestis “meestele mõeldud elustiiliajakirja” à la Mees. Naeruväärsed on need püüded olnud pigem seetõttu, et nende ajakirjade sihtgrupp on purjetav, jahil käiv, ratsutav, häid ja kalleid konjakeid tarbiv, sigareid suitsetav mees, kes hindab konservatiivseid väärtusi.
See on just selline ahistatud valge kristliku ja konservatiivse mehe diskursus, mida viljeleb oma kirjutistes Priit Pullerits ja mille pahupoolt lahkab Inno Tähismaa oma blogis. Diskursus, milles vilksatab Teise maailmasõjaga purunenud salongide ja maamajade vana Euroopa. Eestis, kus rantjee-elu nautiv põlisaadel puudub ja enamik miljoneid on segastel põhjustel ahnitsetud viimase 15 aastaga, tekib küsimus: kust oleks võetud nende hingusele läinud “vana kooli” meesteajakirjade lugejaskond? Isegi kui keegi oleks pidanud vajalikuks sinna glamuurset reklaami müüa. Seda enam, et sellised ajakirjad, mida Tony Soprano oleks heal meelel lugenud, olid viimati aktuaalsed 70-ndatel enne pehmete väärtuste pinnale tõusmist.
Kui Eestis on ka keegi endale hobuse või purjeka soetanud, pole tegu väärika vanahärraga, vaid elujõulise keskealisega, kes üritab veel klubikultuuriski jalga ukse vahele saada. Noorus on edukuse sünonüüm ja pigem ostaks ta purjeka asemel reumast hoolimata purjelaua.
Ühiskonnateoreetikud räägivad juba ammu ühtselt kõnetatava massiauditooriumi kadumisest ja järjest spetsiifilisemate sihtauditooriumide tekkest. Uuspoiste jaoks on peavoolu meedia maitsetu, igav ja lame, nagu ka iga spetsiifilisema huviga lugeja jaoks.
Seksuaalsus ja Nick Hornby
Uuspoiste rafineeritud (muusika)maitse ja eruditsiooniga on üsna mõttetu rinda pista. Kui manada silme ette Hornby või Houllebecqi raamatute peategelasi, pole raske aimata, mida see sihtgrupp endast kujutab.
Barbi Pilvre ohkas oma kuue aasta taguses artiklis “Meeste asemel uued poisid”, et meestarbijad uue ajastu trenditeadliku meesteajakirja sünniks on küll olemas, aga neid ajakirju pole veel sündinud. Nüüd on need “meestekad” siis turule tulnud, ehkki mõneti on nad veel kinni esimese põlvkonna mehelikkuse kujutluses, aga on ka märke Pilvre igatsetud “mehelikkuse iroonilisest tagasitulekust”.
Ainus konks, mis nendes ajakirjades on, on seksuaalsus. Arusaamatu on, miks väljaanded jätkavad sõltumist mõtteviisist “Mehed Marsilt, naised Veenuselt” ja kulutavad tubli neljandiku oma mahust kummalises käsitluses suhteteemadele.
Suhted naistega on uue ajastu meesteajakirjades pigem rõhutatult ja irooniliselt seksistlikud, kuna see on valitseva põhivooluga vastuolus. Tundub, et uuspoislus õõnestab “pehmete väärtuste” mehe silmakirjalikku feministlikule maailmale pugemist ja üritab oma mehelikku väärikust/olemust jalule seada.
Mis tundub olevat igati suure paueriga asi, sest viimase aja androloogiliste uuringute järgi on valgete ahistatud meeste Euroopa nagunii väljasuremise ja impotentsuse äärel.
